Täna oli mul suurepärane võimalus näha Eesti Draamateatri ahjusooja etendust "Teed juuakse kell viis". Tegemist oli kontrolletendusega - esietendus on homme, 3. novembril. Nagu viimasel ajal on juhtunud, tuli ka seekordne teatrisseminek mulle üpris ootamatult, kuid teatri vastu ei ole mul kunagi midagi - pigem ikka vastupidi.
Eesti Draamateater on ainulaadne oma pöördlava olemasolu tõttu. Igasse etendusse seda kindlasti vaja ei ole, kuid antud etendusse sobis see hästi. Britipärase tempoka muusika saatel avanesid suure saali veinipunased kardinad. Laval oli kujutatud hiiglasliku mehhanismiga kahekordne maja, mis detailideni oli ära kujundatud - tegemist oli väga rikkaliku lavakujundusega, mis antud etendusse sobis.
Suures majas elab proua Wilberforce (Ita Ever) koos oma haige papagoi Kindral Cordoniga. Papagoi puur oli kaetud suure rätiga, kuid hääl, mida väidetav papagoi tegi, oli häiriv ja veidi tüütu, kuid kindlasti vajalik, kuna selline ta oma olemuselt olema pidigi.
Papagoid oleks võimalik olnud terveks ravida vaid Ameerikas, kuid sinna sõitmiseks ei olnud proua Wilberforce´il raha. Proual käib aeg-ajalt külas ka kontsaabel (Jüri Tiidus), kes muretseb proua heaolu eest.
Prouale avanes aga võimalus rahateenimiseks - ta võttis enda suurde majja üürilise - Marcuse (Lembit Ulfsak). Ülikonnas, viisakas ja viks mees meeldis prouale väga, ning kui ta veel teada sai, et Marcus muusik on, oli ta mehest lausa sillas.
Proua lubab Marcusel oma ansambliga majas proove teha - viimase ainus soov on seda aga täiesti segamatult teha.
Majja astub major Courtny (Martin Veimann), kes on väidetavalt kunagine sõjakangelane. Seejärel tuleb hr. Robinson e. Harry (Egon Nuter), kes on täielik perfektsionist ja korraarmastaja. Siis tuleb hr. Larsson (Tõnu Kark) ja hr. Haway (Ain Lutsepp).
Kõik tulevad viisakalt ja härrasmehelikult, ning tutvustavad end kui muusikakvintetti.
Tegelikult on kõik aga hoopis teistmoodi. Mehed panevad ülakorrusel tööle raadio, kust kostub klassikalist muusikat, kuid tegelikult hakkavad kavandama vargust. Noodipuldil on põgenemisskeemid ja pillikotte tahetakse kasutada raha vedamiseks.
Proua Wilberforce on aga uudishimulik naine - tema ei suuda tundide viisi allkorrusel istuda, ta tahab teada, mida härrad teevad. Proua kuuleb ülakorruselt kostuvat kaunist muusikat, ning on sellest lummatud. Ta hiilib ülakorrusele, ning koputab vaikselt uksele.
Koheselt võetakse sisse positisoonid - igaüks ruttab oma instrumendi juurde, põgenemisskeem noodipuldil keeratakse teist pidi, mis vahetub noodikirja vastu. Proua lubatakse ruumi. "Te valetasite mulle! Te ei olegi amatöörid, vaid profesionaalid," hõiskas proua.
Proua käib kordi ja kordi ukse taga - mõnikord pakub teed, mõnikord räägib mõne südantlõhestava mure... Ühel hetkel helistab proua Wilberforce oma sõbrannadele, ning kutsub nad endale reedeks külla kontserdi kuulamiseks. Kui röövlid sellest teada saavad, lubab nende pealik Marcus kontserdi ära korraldada, teades, et tegelikult on selleks ajaks pangaautot juba röövitud...
Täismehed on justkui lapsed. Tahes pangaröövi võimalikult täpselt läbimängida, minnakse absurdseetesse delailidesse. Näiteks kui mängitakse läbi põgenemist raudteejaama juurest, hakkab üks rongihäält tegema. Raha kottitoimetakseks vajavad nad ikka päris raha, et proovis oleks täpselt samamoodi, kui röövi ajal.
Stseenide vahetumisel oli kaks varianti - kas vilkusid maja tuled ja kostus rongihäält (maja kõrval oli ka raudteed näha) või mängis britipärane rütmikas muusika. Mulle väga meeldis selline lahendus - see sobis hästi ja samas ei olnud laval kunagi (ka stseenide vahetuses) kottpime. Suur boonus oli see juba näitlejatele, et majatreppidel ei pidanud pilkases pimeduses teed kompama vaid normaalsuse piires oli kõike näha. Muidugi on ilusam see, kui stseenivahetus toimub täielikus pimeduses, kuid näitlejale on see ebameeldiv - mina isiklikult olen seda pidanud kogema ja ninaluumurrust ei olnud asi väga kaugel...
Martin Veimanni roll oli väga kift. Veimann mängis pisut transseksuaalset meest - näiteks proovis ta salaja proua kleiti endale ette, ning keerutas sellega mööda maja ringi. Väga ootamatu oli selline rollilahendus temalt, kuid see mõjus hästi.
Hr. Haway (Ain Lutsepp) roll oli samuti lahe - tema mängis käredahäälset karmi meest, kellel keset kiilakat pead oli must kuklani pats. Pats oli aga kinnitatud mütsi külge ja kui ta vahepeal mütsi ära võttis, kadus ka pats.
Larssoni roll Tõnu Kargu esituses oli minusilmis ehk vargaomadest parim. Peast veidi totu vennike, kellele hakkab tšellomängimine, tehes seda nii halvasti, kui see oli, meeldima. Larsson on tüüp, kes pidevalt rääkis peaaegu kogu tõe prouale välja, kuid tänu teistele jäi see siiski varjatuks.
Ma olen kirjutanud üles, et huvitav on jälgida tegevust, mis on fookusest väljas. Mulle mõnikord meeldib nö sohki teha. Ma tean, et kogu saal vaatab dialoogi edastajaid - fookuses olijaid, kuid neid, kes tähelepanu keskpunktist väljas on, on mõnikord isegi huvitavam jälgida. Huvitav on jälgida seda, kui tõetruult ka siis rolli edasi antakse, kui publik ei vaata. Sama kehtib ka näitlejal, olles poolenisti lava/akside taga. Ma istusin 2. loožs, kust oli päris palju näha (ka lava külgedele) - rohkem, kui ehk parterist või tagumiselt rõdult. Mulle meeldib vaadata seda, kuidas näitleja on lavale tulemas või sealt minemas. Ei teki seda tüüpilist näiteringi etendustes nähtud hetke, et lavalt minnes ja poolenisti akside vahel olles tullakse rollist välja. Profesionaalse teatri puhul on see loomulikult iseenesest mõistetav, kuid huvitav on seda sellegi poolest jälgida.
Tegemist on ülitempoka lavastusega. Tegevustik vahetub silmapilgutuse kiirusel. Seetõttu ma ei tahaks siia ümber kirjutada kogu tüki sisu - läheks liiga pikaks, ning oleks ebahuvitav tulevastele teatrikülastajatele, kes mu blogi on lugenud. Ühte võin ma aga öelda - lõpp on väga ootamatu.
Antud etendus on väga erilise tähendusega, kuna see on pühendatud Ita Everi 60. lavaaastale, mille tema poeg Roman Baskin (külalisena) lavastas. Ita Ever on olenemata kõrgest elueast suurepärase väljanägemise juures. Humoorikat briti vanaprouat mängides tegi ta väga hea rolli. Ita Ever on ilmselt eeskujuks paljudele näitlejatele - tema energia ja mängurõõm on tohutu. Tema on inimene, keda on olenemata rollist lihtsalt lust laval jälgida. Minu viimane märge teatrimärkmikus on: "Ita on nii armas!"
MTP
03 november 2013
01 november 2013
Offline
Seekordne postitus tuleb päris pika hilinemisega. Etendust, millest ma rääkima hakkan, käisin vaatamas kümme päeva tagasi, kuid postitus valmis alles nüüd.
Mõnikord on nii, et ma ei kipu kohe samal õhtul pärast etendust kirjutama. See muidugi ei tähenda, et ma emotsioonidest oleksin tühjaks pigistatud, kuid mõnikord ei ole piisavalt tuju ja tahtmist. Selle kirjutamist alustasin ma sama päeva õhtul, kui teatris käisin, kuid poolikuna seisis see mitu päeva mustandites. Nüüd tahan ma selle ära lõpetada ja avaldada.
21. oktoobril käisin vaatamas Tallinna Linnateatri Hobuveskus Diana Leesalu uut etendust "Offline".
Etenudus, mis oma teemalt keskendus tänapäeval nii populaarsele arvuti- ja tehnikamaailmale, ei kõnetanudki mind tegelikult niiväga. Siit võib tulla ka põhjus, miks ma kohe suure tuhinaga kirjutama ei kippunud. Võimalik, et ma kõlan kui vanainimene, kuid tõepoolest, omades facebooki ja kasutades igapäevaselt arvutit ja nutikat telefoni, ei ole ma siiski sellesse maailma niivõrd sisse elanud. Tehnika ja kõik sellega seonduv on mulle kui tarbeese - ei muud. Ma ei ole kunagi seadnud tehnikat samale kõrgusele raamatute, kino, ja muidugi teatriga, kuna viimased kolm asetsevad minusilmis palju kõrgemal.
Etendus rääkis kuuest erinevast inimesest, kes said kõik ühes ruumis kokku. Nad teadsid üksteist, kuid polnud kunagi "reaalis" (seda väljendit kasutati palju) näinud või rääkinud. Ainsa tuttavad olid omavahel Pärtel (Priit Pius) ja Patrick (Tõnn Lamp). Pärtel ja Patrick on vennad, kellest viimane on vaimselt alaarenenud poiss, kelle eest vend peab hoolt kandma, ning seetõttu olid nad ka igal pool koos. Tegelased kutsusid teineteist kasutajanimedega: L5_87 (Kaspar Velberg), Lizett (Liis Lass), -rax- (Märt Pius) ja Elis (Maiken Schmidt). Kuue tegelasega hakkasid tolles majas toimuma aga kummalised asjad - algul sai üks vigastada, siis tapeti teine ära. Mõisteti, et keegi peab selle taga olema, aga kuna maja asus asulast väga kaugel, arvati, et selle taga on keegi nende seast. Jännati, vaieldi ja süüdistati, kuid keegi ei võtnud süüd omaks. Tegelikult oli õnnetustes süüdi vaimupuudega Patrick, keda keegi kahtlustada ei osanud. Patrick esines kasutajanimega Paul, kes kõik need halvad käsud teiste vigastamiseks- ja tapmiseks andnud oli.
Siinkohal ei sooviks ma rohkem keskenduda etenduse sisule. Sisult ei pakkunud see mulle just eriti palju. Diana Leesalu tekst, mille ma ka kava ostes sain, on küll hästi kirjutatud ja mingil määral kindlasti omade põhjustega just selline, kuid sellise teema sihtgrupp on väga kitsas. Virtuaalmaailm on küll see, mis meisse üha enam küll puutub, kuid kas selleks on just strateegilised arvutimängud? Ehk mõnele on.
Tõnn Lamp jäi mulle oma rolliga kõige eredamalt silma. Nii usutavalt mängis toda vaimselt haiget last. Tüüpiline lähenemine hälviku mängimisele on tavaliselt see, et asetsetakse kaks lõtva kätt lõualuu alla, pannakse pea viltu ning tehakse ette loll nägu, Tõnn Lambi rollis oli aga midagi enamat. Seal oli näha ka see hingeelu, mida tavaliselt ei suudeta nii keeruka rolli puhul välja mängida. Ma tõepoolest imetlesin ja jälgisin suure huvi ning hoolega ta mängu.
Ma ei taha kirjutada kirjutada palju lihtsalt selle-pärast, et "oleks rohkelt teksti". Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Hetkel tundub mulle, et kõik on öeldud, mida ma öelda tahtsin.
Ma väga loodan, et see postitus ei jää helisema negatiivsel noodil. Kindlasti see etendus pakub midagi. Ehk ei olnud mina õige sihtgrupp, või ei osanud ma selle varjatud poolt/sõnumit lihtsalt välja lugeda. Sellegi poolest, kui huvi ja võimalus on, soovitan ma etendust vaadata, kuna oma silm on kuningas. Eelkõige peaks see oma sisult sobima põhikooliealistele noortele, kes muidu teatreid ei eelista - neile ehk sobib etendus hästi.
MTP
Mõnikord on nii, et ma ei kipu kohe samal õhtul pärast etendust kirjutama. See muidugi ei tähenda, et ma emotsioonidest oleksin tühjaks pigistatud, kuid mõnikord ei ole piisavalt tuju ja tahtmist. Selle kirjutamist alustasin ma sama päeva õhtul, kui teatris käisin, kuid poolikuna seisis see mitu päeva mustandites. Nüüd tahan ma selle ära lõpetada ja avaldada.
21. oktoobril käisin vaatamas Tallinna Linnateatri Hobuveskus Diana Leesalu uut etendust "Offline".
Etenudus, mis oma teemalt keskendus tänapäeval nii populaarsele arvuti- ja tehnikamaailmale, ei kõnetanudki mind tegelikult niiväga. Siit võib tulla ka põhjus, miks ma kohe suure tuhinaga kirjutama ei kippunud. Võimalik, et ma kõlan kui vanainimene, kuid tõepoolest, omades facebooki ja kasutades igapäevaselt arvutit ja nutikat telefoni, ei ole ma siiski sellesse maailma niivõrd sisse elanud. Tehnika ja kõik sellega seonduv on mulle kui tarbeese - ei muud. Ma ei ole kunagi seadnud tehnikat samale kõrgusele raamatute, kino, ja muidugi teatriga, kuna viimased kolm asetsevad minusilmis palju kõrgemal.
Etendus rääkis kuuest erinevast inimesest, kes said kõik ühes ruumis kokku. Nad teadsid üksteist, kuid polnud kunagi "reaalis" (seda väljendit kasutati palju) näinud või rääkinud. Ainsa tuttavad olid omavahel Pärtel (Priit Pius) ja Patrick (Tõnn Lamp). Pärtel ja Patrick on vennad, kellest viimane on vaimselt alaarenenud poiss, kelle eest vend peab hoolt kandma, ning seetõttu olid nad ka igal pool koos. Tegelased kutsusid teineteist kasutajanimedega: L5_87 (Kaspar Velberg), Lizett (Liis Lass), -rax- (Märt Pius) ja Elis (Maiken Schmidt). Kuue tegelasega hakkasid tolles majas toimuma aga kummalised asjad - algul sai üks vigastada, siis tapeti teine ära. Mõisteti, et keegi peab selle taga olema, aga kuna maja asus asulast väga kaugel, arvati, et selle taga on keegi nende seast. Jännati, vaieldi ja süüdistati, kuid keegi ei võtnud süüd omaks. Tegelikult oli õnnetustes süüdi vaimupuudega Patrick, keda keegi kahtlustada ei osanud. Patrick esines kasutajanimega Paul, kes kõik need halvad käsud teiste vigastamiseks- ja tapmiseks andnud oli.
Siinkohal ei sooviks ma rohkem keskenduda etenduse sisule. Sisult ei pakkunud see mulle just eriti palju. Diana Leesalu tekst, mille ma ka kava ostes sain, on küll hästi kirjutatud ja mingil määral kindlasti omade põhjustega just selline, kuid sellise teema sihtgrupp on väga kitsas. Virtuaalmaailm on küll see, mis meisse üha enam küll puutub, kuid kas selleks on just strateegilised arvutimängud? Ehk mõnele on.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Tõnn Lamp jäi mulle oma rolliga kõige eredamalt silma. Nii usutavalt mängis toda vaimselt haiget last. Tüüpiline lähenemine hälviku mängimisele on tavaliselt see, et asetsetakse kaks lõtva kätt lõualuu alla, pannakse pea viltu ning tehakse ette loll nägu, Tõnn Lambi rollis oli aga midagi enamat. Seal oli näha ka see hingeelu, mida tavaliselt ei suudeta nii keeruka rolli puhul välja mängida. Ma tõepoolest imetlesin ja jälgisin suure huvi ning hoolega ta mängu.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Ma ei taha kirjutada kirjutada palju lihtsalt selle-pärast, et "oleks rohkelt teksti". Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Hetkel tundub mulle, et kõik on öeldud, mida ma öelda tahtsin.
Ma väga loodan, et see postitus ei jää helisema negatiivsel noodil. Kindlasti see etendus pakub midagi. Ehk ei olnud mina õige sihtgrupp, või ei osanud ma selle varjatud poolt/sõnumit lihtsalt välja lugeda. Sellegi poolest, kui huvi ja võimalus on, soovitan ma etendust vaadata, kuna oma silm on kuningas. Eelkõige peaks see oma sisult sobima põhikooliealistele noortele, kes muidu teatreid ei eelista - neile ehk sobib etendus hästi.
MTP
09 oktoober 2013
Kõik on täis
Ootamatult sain telefonikõne ja pakkumise ühele teatripiletile tänaõhtusele Eesti Draamateatri etendusele "Kõik on täis". Mõistagi ei keeldunud ma sellest võimalusest ja juba paar tundi pärast kõnet leidsingi end Draamateatri väikesest saalist.
Viimasel ajal on mul komme teatrietendusi konspekteerida. Kõlagu see nii naljakalt, kui tahes, aga ma kirjutan etenuse ajal üles huvitavamaid märksõnu, tähelepanekuid ja tsitaate. Üheti loomulikult selle-pärast, et mul oleks siia kirjutamiseks rohkem materjali, ning ka selle-pärast, et ma ei peaks kõike häid pähkleid kramplikult meeles pidama, mis omakorda viiks etenduselt keskendumise. Mu teatripäevik, nii ma seda kutsun, koosnebki pigem lühilausetest ja tsitaatidest, kui lohisevatest sõnarodudest.
"Kõik on täis" on Priit Pedajase lavastatud monoetendus, mille üks ja ainus näitleja on särasilmne Taavi Teplenkov, kes teeb veidi üle tunni kestvas etenduses ligi 40 erinevat rolli. Naomi Campbelli agentuuri sekretärist varese moodi kraaksuva pensionärini, Karlsoni lennufirma dispetserist nutva gurmeeajakirjanikuni... Värvikaid rolle võiksin loetlema jäädagi - üks huvitavam kui teine!
Lava on üpris segamini - keset lava on laud, millel on mitu erinevat telefoni, suur märkmik ja palju muud tarbetut pahna. Seinal on hulgaliselt postereid, millest mõned on katki rebitud, sekka ka mõned märkmepaberid ja veelüks telefon. Räpane keldrikontor - ei muud, kuid tegelikult on ülakorrusel suur ja uhke kõrgklassi restoran, mille lauabroneeringute järjekorrad ulatuvad 2 kuuni. Olenemata pikast ooteajast leidub ikka inimesi, kes peavad end tähtsamatest tähtsamateks ja julgevad Sam´i tülitada helistades ning vaba lauda KOHESELT paluda. "Reserveeringud. Saate korraks oodata," lausub Sam ja võtab vastu juba järgmise kõne uuelt potensiaalselt lauabroneerijalt, peakokalt või ajakirjanikult.
Rollivahetus käib valguskiirusel. Flirtiva geipoisi rollist tuleb hoobilt hüpata meheliku naise rolli ja siis järgmisesse ja veel järgmisesse. Mu märkmikus seisab suurte tähtedega: ÜLIM DIKTSIOON - nii kiire ja puhas kõneviis ja veel erinevates rollides, hääletoonides ja tempodes. Taavi Teplenkov, kes mulle alati on meeldinud ja silma jäänud just oma miimika ja füüsilise väljenduse poolest, üllatas mind täna oma perfektse diktsiooniga. Sada asja korraga tehes ja meeles pidades ning siis veel nii hästi teksti edasi anda ei ole üldse mitte lihtne.
Nentides fakti, et erinevate rollide ajal kostub sekka veel telefonihelinaid, millele ta vastab ning siis kostub jälle stseenikohane taustamüra, tahan ma kiita ka helitehniku profesionaalsust. On vaja ju sajaprotsendilist valmisolekut, kiiret sekkumist ja tekstist kinnipidamist. Viimane kehtib mõistagi näitleja puhul. Levinud on arusaam, et kui on monoetendus, et siis see on osaliselt justkui näitleja endi kätes - ise alustab ja ise lõpetab - ei ole vaja arvestada teiste näitlejatega. Selles konkreeses tükis aga tundus, et näitlejal polnudki nii palju vabadust. Telefonikõned, mida oli järjest pea sadu, olid kõik kindlas järjekorras ja nende sõnumgi oli paika pandud ja raamitletud.
Ma ei ole vist pooleteise tunni jooksul nii palju telefoniga rääkimist näinudki - sellest kogu etendus põhiliselt koosneski. Erinevad isikud, erinevad olukorrad, erinevad probleemid. Kui üks probleem saab lahendatud, ilmub uus. Kui sellelegi vastus leitud, meenub Samile, et 3 helistajat on veel ootel ka...
Väikeses ruumis toimus palju liikumist, kogu näitemängust kiirgas energiat. Efektset liikumist sai näha ka siis, kui Teplenkov istus. Kõõludes mugavas pooleldi lagunenud kontoritoolis, ning broneerides klientide soovil laudu, tekkis ikka mõni suurem või väikesem staar, kes soovis KOHE endale vaba lauda. Väikese kompensatsiooni mõjul täitiski Sam klientide soovid, kuid raamatus oli vaja ka varem broneerinud pettunud klientidele uued lauad leida. Tõmmates pastakaga jooni, kriipsutades maha valeinfot ja kirjutades juurde uut, andis näitleja publikule väga huvitava vaatemängu sellest, et ka puhtalt kirjutada on võimalik huvitavalt.
Sam on tegelikult New Yorgi näitleja, kes töötab restorani keldrikorrusel, broneerides kundedele laudu. Töökaaslased - kelnerid, kokad, baarmänid, kes talle samuti vahetpidamata helistasid, esitasid Samile aina uusi ja uusi nõudmisi. Kord oli vaja WC ära küürida, siis nõudlikule kliendile "Jingle Bellsi" sünnipäevaks laulda. Töökaaslaste käsutamisest üritas Sam aga loobuda - vaene Sam ei tohtinud ju kontorist lahkudagi, et teiste ülesandeid täita - äkki jälle mõni telefon heliseb.
Nõudlikkusega ei piirdunud vaid kolleegid. Samile helistas kord 89- aastane pettunud pensionär, kes soovis iga hinna eest kallis restoranis kulutatud raha tagasi saada. Lõpuks mõtles vanaproua, et toidud ei kõlvanud mitte kuhugile. Nimelt oli proua tellinud degusteerimise eine - erinevatest väikestest portsjonitest koosneva roa. Pensionär kaebas, et portsud olid liialt väikesed ja ta soovib oma ärasöödud toidu tagastada kulutatud raha vastu.
Samil oli juba pikemat aega kibe tahtmine ruumist lahkuda, kuid telefonid hoidsid teda ruumis kinni. Meeleheitlikuks muutuv olukord laheneb sellega, et Sam saab võimaluse jõuludeks koju sõita. Ta paneb selga rohelise kuue ja "Jingle Bellsi" saatel lahkub ta rõõmsana lavalt.
Saalist kostub tugev aplaus ja näitleja silmist on samuti näha, et etendus õnnestus.
Minul on väga hea meel, et ma selle võimaluse sain ja vastu võtsin. Rikastasin jällegi end ühe etendusega. Seekordne postitus tuli üpris pikk - tänu minu märkmetele ilmselt.
Siit tuleb ka küsimus - kas eelistad pigem lühemaid ja konkreetsemaid arvustusi või pikemaid ja kirjeldavamaid?
Ma ei tea kas ja kui palju Teie vastused minu kirjutamisstiili muudavad, kuid mingil määral mõjutavad ikka. Küsimusele saate vastata blogi paremas servas. Endiselt on oodatud ka kõik teemakohased kommentaarid, küsimused ja soovitused.
MTP
Viimasel ajal on mul komme teatrietendusi konspekteerida. Kõlagu see nii naljakalt, kui tahes, aga ma kirjutan etenuse ajal üles huvitavamaid märksõnu, tähelepanekuid ja tsitaate. Üheti loomulikult selle-pärast, et mul oleks siia kirjutamiseks rohkem materjali, ning ka selle-pärast, et ma ei peaks kõike häid pähkleid kramplikult meeles pidama, mis omakorda viiks etenduselt keskendumise. Mu teatripäevik, nii ma seda kutsun, koosnebki pigem lühilausetest ja tsitaatidest, kui lohisevatest sõnarodudest.
"Kõik on täis" on Priit Pedajase lavastatud monoetendus, mille üks ja ainus näitleja on särasilmne Taavi Teplenkov, kes teeb veidi üle tunni kestvas etenduses ligi 40 erinevat rolli. Naomi Campbelli agentuuri sekretärist varese moodi kraaksuva pensionärini, Karlsoni lennufirma dispetserist nutva gurmeeajakirjanikuni... Värvikaid rolle võiksin loetlema jäädagi - üks huvitavam kui teine!
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Lava on üpris segamini - keset lava on laud, millel on mitu erinevat telefoni, suur märkmik ja palju muud tarbetut pahna. Seinal on hulgaliselt postereid, millest mõned on katki rebitud, sekka ka mõned märkmepaberid ja veelüks telefon. Räpane keldrikontor - ei muud, kuid tegelikult on ülakorrusel suur ja uhke kõrgklassi restoran, mille lauabroneeringute järjekorrad ulatuvad 2 kuuni. Olenemata pikast ooteajast leidub ikka inimesi, kes peavad end tähtsamatest tähtsamateks ja julgevad Sam´i tülitada helistades ning vaba lauda KOHESELT paluda. "Reserveeringud. Saate korraks oodata," lausub Sam ja võtab vastu juba järgmise kõne uuelt potensiaalselt lauabroneerijalt, peakokalt või ajakirjanikult.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Rollivahetus käib valguskiirusel. Flirtiva geipoisi rollist tuleb hoobilt hüpata meheliku naise rolli ja siis järgmisesse ja veel järgmisesse. Mu märkmikus seisab suurte tähtedega: ÜLIM DIKTSIOON - nii kiire ja puhas kõneviis ja veel erinevates rollides, hääletoonides ja tempodes. Taavi Teplenkov, kes mulle alati on meeldinud ja silma jäänud just oma miimika ja füüsilise väljenduse poolest, üllatas mind täna oma perfektse diktsiooniga. Sada asja korraga tehes ja meeles pidades ning siis veel nii hästi teksti edasi anda ei ole üldse mitte lihtne.
Nentides fakti, et erinevate rollide ajal kostub sekka veel telefonihelinaid, millele ta vastab ning siis kostub jälle stseenikohane taustamüra, tahan ma kiita ka helitehniku profesionaalsust. On vaja ju sajaprotsendilist valmisolekut, kiiret sekkumist ja tekstist kinnipidamist. Viimane kehtib mõistagi näitleja puhul. Levinud on arusaam, et kui on monoetendus, et siis see on osaliselt justkui näitleja endi kätes - ise alustab ja ise lõpetab - ei ole vaja arvestada teiste näitlejatega. Selles konkreeses tükis aga tundus, et näitlejal polnudki nii palju vabadust. Telefonikõned, mida oli järjest pea sadu, olid kõik kindlas järjekorras ja nende sõnumgi oli paika pandud ja raamitletud.
Ma ei ole vist pooleteise tunni jooksul nii palju telefoniga rääkimist näinudki - sellest kogu etendus põhiliselt koosneski. Erinevad isikud, erinevad olukorrad, erinevad probleemid. Kui üks probleem saab lahendatud, ilmub uus. Kui sellelegi vastus leitud, meenub Samile, et 3 helistajat on veel ootel ka...
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Väikeses ruumis toimus palju liikumist, kogu näitemängust kiirgas energiat. Efektset liikumist sai näha ka siis, kui Teplenkov istus. Kõõludes mugavas pooleldi lagunenud kontoritoolis, ning broneerides klientide soovil laudu, tekkis ikka mõni suurem või väikesem staar, kes soovis KOHE endale vaba lauda. Väikese kompensatsiooni mõjul täitiski Sam klientide soovid, kuid raamatus oli vaja ka varem broneerinud pettunud klientidele uued lauad leida. Tõmmates pastakaga jooni, kriipsutades maha valeinfot ja kirjutades juurde uut, andis näitleja publikule väga huvitava vaatemängu sellest, et ka puhtalt kirjutada on võimalik huvitavalt.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Sam on tegelikult New Yorgi näitleja, kes töötab restorani keldrikorrusel, broneerides kundedele laudu. Töökaaslased - kelnerid, kokad, baarmänid, kes talle samuti vahetpidamata helistasid, esitasid Samile aina uusi ja uusi nõudmisi. Kord oli vaja WC ära küürida, siis nõudlikule kliendile "Jingle Bellsi" sünnipäevaks laulda. Töökaaslaste käsutamisest üritas Sam aga loobuda - vaene Sam ei tohtinud ju kontorist lahkudagi, et teiste ülesandeid täita - äkki jälle mõni telefon heliseb.
Nõudlikkusega ei piirdunud vaid kolleegid. Samile helistas kord 89- aastane pettunud pensionär, kes soovis iga hinna eest kallis restoranis kulutatud raha tagasi saada. Lõpuks mõtles vanaproua, et toidud ei kõlvanud mitte kuhugile. Nimelt oli proua tellinud degusteerimise eine - erinevatest väikestest portsjonitest koosneva roa. Pensionär kaebas, et portsud olid liialt väikesed ja ta soovib oma ärasöödud toidu tagastada kulutatud raha vastu.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Saalist kostub tugev aplaus ja näitleja silmist on samuti näha, et etendus õnnestus.
Minul on väga hea meel, et ma selle võimaluse sain ja vastu võtsin. Rikastasin jällegi end ühe etendusega. Seekordne postitus tuli üpris pikk - tänu minu märkmetele ilmselt.
Siit tuleb ka küsimus - kas eelistad pigem lühemaid ja konkreetsemaid arvustusi või pikemaid ja kirjeldavamaid?
Ma ei tea kas ja kui palju Teie vastused minu kirjutamisstiili muudavad, kuid mingil määral mõjutavad ikka. Küsimusele saate vastata blogi paremas servas. Endiselt on oodatud ka kõik teemakohased kommentaarid, küsimused ja soovitused.
MTP
08 september 2013
Preili Julie
Eile käisin imeilusas Kõue mõisa hoovis vaatamas Roman Baskini projektiteatri Kell 10 etendust "Preili Julie".
Etendus põhineb August Strindbergi draamatekstile, mille lavastas Roman Baskin. Lavastuses mängivad kolm näitlejat - Kersti Heinloo, Kati Ong ja Andres Mähar.
Lisaks kolmele näitlejale käib lavalt läbi ka laulu- ja tantsugrupp, mille liikmeid ma kahjuks nimetada ei oska, kuid suure üllatusena tundsin ma ühe neist ära küll. Üks viiuliga härra seal ei ole keegi muu, kui minu endine kitarriõpetaja - väga üllatav oli teda seal näha.
Lugu on ühest jaaniööst, mille põhitegevus toimub mõisa pesuköögis. Mõisahärra on oma valdustest lahkunud, ning tema ulakas tütar (Kersti Heinloo) tantsib kõigiga, kes talle vähegi ette jäävad. Ka tallipoisiga (Andres Mähar). Tallipoiss, kes tegelikult on pesunaise (Kati Ong) kavaler, murrab talle truudust.
Mõisahärra tütrel ja tallipoisil tekib plaan põgeneda. Kuna peretütar on suhteliselt rikas, jääb tallipoiss sellele lootma. Viimane räägib mõisatütrele apelsinipuudest ja päikeseloojangust ja hotellist, mille nad koos rajavad... Tallipoisi rahaahnus on aga suurem, kui alguses arvata oli. Näinud mõisatütre toodud rahapatakat, süttisid tal silmad põlema, ja tahe reisima minna oli veelgi suurem.
Reisile aga ei jõutudki. Kui pesunaine üles ärkas, pakkus mõisatütar välja, et ka tema võiks nendega kaasa tulla. Mõistagi ei näinud ka see plaan läbi.
Tallipoiss oli segaduses, ei teadnud, mida teha tuleks. Olles suures meeltesegaduses ulatas ta preili Julie´le oma habemenoa. Viimane tappis end sellega ära.
Tegemist oli keeruka looga, ning vahepeal oli minulgi raske järge pidada.
Näitlejatöö meeldis mulle aga väga. Ma nägin nende mängus kergust ja lihtsust, mis võlus mind.
Suvelavastused, mis värskes õhus toimuvad, vajavad veelgi rohkem pingutust, kui tavalised etendused teatrilaval. Tuleb juba puhtalt hääleliselt anda poole rohkem, kui tavaliselt.
Septembrikuu õhtul, mil see konkreetne etendus toimus, oli väljas sooja vaid 11 kraadi - naisnäitlejad olid pitskleitides.
Väga hästi oli lahendatud pesuköögi veetünn, kus pesu pesti. See oli täidetud sooja veega - tegemist oli tünnisaunaga, kus vahepeal näitlejad "suplemas" käisid ja sealt natukenegi sooja said.
Kõue mõis töötab ka hotellina, ning pisut häiris see, et hotelli külalised ei saanud aru, et kõrval toimub etendus. Põhimõtteliselt istuti lava kõrval, küll pisut taga pool, kuid publikust oli kõike näha - joodi õlut ja räägiti ikka päris valju häälega. Mõne vaiksema koha peal võis lausa rääkijate jututeemast aru saada. Ja see pidavat iga kord nii olema ja midagi muuta ei saa, kuna mõisa restorani väliterass asub sealsamas, lava ligiduses, ning kliente ei taheta ju ära ajada. Tekibki küsimus, kumb on tähtsam - hotellikülastajate vabadus või lavalolijate austus?
See suvi läks nii, et suveetendusi ma ajanappuse tõttu eriti ei näinud.
Ma ei teagi, kas septembris nähtud välilavastus läheb suveetenduse alla, või ei.
Igatahes oli tegu väga toreda "teatri"külastusega.
MTP
Etendus põhineb August Strindbergi draamatekstile, mille lavastas Roman Baskin. Lavastuses mängivad kolm näitlejat - Kersti Heinloo, Kati Ong ja Andres Mähar.
Lisaks kolmele näitlejale käib lavalt läbi ka laulu- ja tantsugrupp, mille liikmeid ma kahjuks nimetada ei oska, kuid suure üllatusena tundsin ma ühe neist ära küll. Üks viiuliga härra seal ei ole keegi muu, kui minu endine kitarriõpetaja - väga üllatav oli teda seal näha.
Lugu on ühest jaaniööst, mille põhitegevus toimub mõisa pesuköögis. Mõisahärra on oma valdustest lahkunud, ning tema ulakas tütar (Kersti Heinloo) tantsib kõigiga, kes talle vähegi ette jäävad. Ka tallipoisiga (Andres Mähar). Tallipoiss, kes tegelikult on pesunaise (Kati Ong) kavaler, murrab talle truudust.
 |
| Projektiteater Kell 10, facebook |
 |
| Projektiteater Kell 10, facebook |
Reisile aga ei jõutudki. Kui pesunaine üles ärkas, pakkus mõisatütar välja, et ka tema võiks nendega kaasa tulla. Mõistagi ei näinud ka see plaan läbi.
Tallipoiss oli segaduses, ei teadnud, mida teha tuleks. Olles suures meeltesegaduses ulatas ta preili Julie´le oma habemenoa. Viimane tappis end sellega ära.
 |
| Projektiteater Kell 10, facebook |
Tegemist oli keeruka looga, ning vahepeal oli minulgi raske järge pidada.
Näitlejatöö meeldis mulle aga väga. Ma nägin nende mängus kergust ja lihtsust, mis võlus mind.
Suvelavastused, mis värskes õhus toimuvad, vajavad veelgi rohkem pingutust, kui tavalised etendused teatrilaval. Tuleb juba puhtalt hääleliselt anda poole rohkem, kui tavaliselt.
Septembrikuu õhtul, mil see konkreetne etendus toimus, oli väljas sooja vaid 11 kraadi - naisnäitlejad olid pitskleitides.
Väga hästi oli lahendatud pesuköögi veetünn, kus pesu pesti. See oli täidetud sooja veega - tegemist oli tünnisaunaga, kus vahepeal näitlejad "suplemas" käisid ja sealt natukenegi sooja said.
Kõue mõis töötab ka hotellina, ning pisut häiris see, et hotelli külalised ei saanud aru, et kõrval toimub etendus. Põhimõtteliselt istuti lava kõrval, küll pisut taga pool, kuid publikust oli kõike näha - joodi õlut ja räägiti ikka päris valju häälega. Mõne vaiksema koha peal võis lausa rääkijate jututeemast aru saada. Ja see pidavat iga kord nii olema ja midagi muuta ei saa, kuna mõisa restorani väliterass asub sealsamas, lava ligiduses, ning kliente ei taheta ju ära ajada. Tekibki küsimus, kumb on tähtsam - hotellikülastajate vabadus või lavalolijate austus?
See suvi läks nii, et suveetendusi ma ajanappuse tõttu eriti ei näinud.
Ma ei teagi, kas septembris nähtud välilavastus läheb suveetenduse alla, või ei.
Igatahes oli tegu väga toreda "teatri"külastusega.
MTP
06 september 2013
4x10 minutit, ehk Tallinna Linnateatri hooaja avaüritus
31. augustil leidis aset Tallinna Linnateatri 49. hooaja avaüritus, mida minulgi võimalus näha oli. Miks ilmub postitus antud sündmusest pea nädal aega hiljem? Ma alustasin selle kirjutamist 31. augusti õhtul. Ideed olid olemas, aga mõte ei tahtnud kuidagi joosta. Lugedes selle postituse mustandit nüüd, umbes nädal hiljem, arvan, et see siiski väärib täiendamist ja avaldamist. Ma ometigi ju lubasin endale, et kirjutan igast nähtud teatrietendusest midagigi. Mõistagi ei taha ma seda võtta kui kohustust, ja võib juhtuda, et mõnest etendusest jääbki teatud põhjustel kunagi kirjutamata... Aga see selleks...
"4x10" oli projekt, mis oli tehtud vaid ühe konkreetse päeva jaoks, ning õnnelikud võivad olla kõik need inimesed, kel oli võimalust seda näha. Aga kuna seda enam laval pole, siis loodan ma, et sellest postitusest jagub piisavalt materjali mälestamaks seda. Olgu siis seegi põhjuseks, miks ma otsustasin siiski kirjutada.
Aga nüüd siis üritusest lähemalt... Kogu see krempel oli jaotatud kaheks osaks, ütleme seanssideks. Neid nn seansse oli kaks: hommikune (13:00) ja õhtune (19:00). Nii hommikusel, kui ka õhtusel toimiti ühtemoodi - kogu publik oli jaotatud vastavalt pileti värvile nelja saali vahel võrdselt ära. Etendused toimusid Põrgulaval, Taevalaval, Väikses saalis ja Hobuveskis - igas saalis oli korraga ühte värvi piletiga publik sees. Kõik neli etendust olid 10 minutit pikad. Kui etendus lõpes, liikus publik vastavalt juhistele, mis olid märgitud piletile, järgmisesse saali. Ehk siis iga saal mängis oma etendust 4 korda ühe seanssi jooksul - sellest ka ürituse nimetus - 4 korda 10 minutit.
Ma üritasin lahti kirjutada võimalikult täpselt ürituse kulgu, kuna muidu oleks ehk olnud pisut raske aru saada neil, kes seda näinud pole.
Mina käisin üritusel õhtusel seanssil, ning omades rohelist piletit, alustasin Põrgusaalist. Tegemist oli Diana Leesalu tükiga "Forever Jung", mille lavastas Veiko Tubin. Osades olid Mikk Jürjens, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Maiken Schmidt, Sandra Uusberg, Indrek Ojari, Mart Toome ja Andero Ermel.
See ei olnudki päris tavaline tükk, vaid lausa vampiirimuusikal! Pisikesed mikrofonid põsel, ja puha. Jällegi pean ma nentima seda, et tänapäeva näitleja peab oskama kõike sajaprotsendiliselt - akrobaatikast laulmiseni, draamast komöödiani.
Segane, utoopiline vampiirilugu - ja täiesti piisas 10 minutist. Mulle väga meeldis see, ning pean tunnistama, et see jäigi minu lemmikuks. Kahju, et ma seda esimesena nägin - see tõstis lati kohe väga kõrgele. Ma ei teagi, mis mind vaimustas selle loo juures. Vist ei vaimustanudki lugu, vaid just selle teostus ja olemus.
Õnneks aga filmiti "Forever jungi", ning seda on võimalik kõigil soovijatel vaadata:
Veiko Tubin, Youtube
30 minutit pärast esimese etenduse lõppu, algas teine - väikse saali "Müks", mille autoriks on Kristiina Jalasto ning lavastaja on Henrik Kalmet. Osades oli neli näitlejat - Rain Simmul, Margus Tabor, Piret Kalda ja Külli Teetamm.
Kui võrrelda nelja etendust koos, siis kahjuks jäi just see neljast nõrgimaks, minu silmis. Ehk ei osanud ma sellest midagi välja lugeda, ehk ei vaimustanud mind lateksriietuses matrixid... Mõistagi on tegemist vaid minu arvamusega, kuid minul oli natukene raske etenduses orienteeruda.
Tundus, nagu oleks tegu selle mänguga, kus üks inimene on sattunud olukorda, millest ta midagi ei tea, ning teine temalt siis küsimusi selle (tundmatu) olukorra kohta küsib. Täpselt selline olukord oli alguses laval. Ma arvasin, et autoril oligi idee tulnud kuidagi selle mänguga seoses ja kuidagi sellest tulenevalt leiab lugu lahenduse. Siis aga hakkas veelgi palju kummalisi asju juhtuma, ning lõppude lõpuks oli see üks suur puder ja kapsad.
Ma ei laida seda tükki maha. Süü ei ole näitlejatel, või lavastajal, või teksti autoril, mitte kellelgi ei ole. Näitlejad tulid ometigi oma rollidega hästi toime, vingelt oli lahendatud ka lavakujundus. Kuigi mind veidi häirisid lindid, mis publikule ette olid tõmmatud. Iseenesest oli tegu hea lahendusega, kuid ma eelistaksin siiski tekstiga etenduse puhul näitleja nägu tervenisti näha. Tekstiautor, ning ka lavastaja andsid kindlasti endast parima, ning ma arvan, et see puder ja kapsad olid kuidagimoodi ikkagi mõtestatud. Siin oli viga palju isiklikum: mina ei leidnud sellest etendusest isiklikku seost endaga, ega saanud aru selle sisust kui sellisest.
Kolmandana pidime liikuma Hobuveskisse. Saades Hobuveski parimad kohad (sealsete postide tõttu ei ole kõikjalt nähtavus kõige parem), olid minu ootused suured. Hobuveskis üllatati mind Triin Sinissaare teksil põhineva, ning Andrus Vaariku lavastatud etendusega "Valmisolek on kõik". Minu selle päeva etenduste isiklikus top 4, kui sellist asja üldse pidada saaks, kuuluks 2. koht just sellele etendusele. Lavastuses mängisid Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Allan Noormets, Anne Reemann, Helene Vannari ja Märt Pius.
Etenduses oli kila-kolaga ruum, ilmselt kelder, kus tegutses pereisa (Allan Noormets) juhtimisel valmistus maailmalõpuks. Häid pisikesi detaile oli etenduses palju. Isa jooksis karjudes mööda keldrit ringi, ning jagas juhiseid, mida teha tuleks. Üks perepoeg (Karl-Andreas Kalmet) mängis pea terve aja piiksutades mingit mängu. Telefonid olid ju pappkasti korjatud (kardeti signaalide levimist) - kuid see vidin mitte. Vanaema (Helene Vannari) kudus terve aja kampsunit, vahepeal seda pereisale selga proovides, ning tüki lõpus oli tal pea terve varukas valmis. Siinkohal oli tegemist väga sobiva, ning vaimuka detailiga.
Pere elas mõnda aega ümbritsevast maailmast väljaspool. Mingil hetkel aga avastati, et maailmalõppu polegi veel toimunud, kuid kogu maja on tühjaks varastatud, kuna uksed jäeti ju lahti ja ise oldi samaaegselt keldris. Ehk oli see maailmalõpp tõesti, kuid mitte lõpp kogu maailmale, vaid mingil määral tolle perekonna rahakotile.
"Puhas lähedus" oli viimane, mida mulle pakuti. Selle etenduse teksti autor on Paavo Piik, ning lavastajadebüüdi tegi Tõnn Lamp.
Antud etendus kergelt šokeeris mind. Mitte üldse halvas mõttes. Ma ütleksin, et ehmatas. Alguses oli lugu inglise keeles, ning teades natukene lavastaja ning tekstiautori taustasid, siis ma ei imestanud. Küll aga oli julgus tuua ingliskeelne näidend Eesti publiku ette, ning just see tundus mulle pisut hirmutav. Hirmutav tundus see just mulle juba seetõttu, et ega ma isegi inglise keeles eriti tugev ole. Ma sain aru, kuid mitte kõigest, ning kuna tükk oli ilma subtiitrideata, siis enamik aega kulus mul mõttes sünkroontõlkele, ning mul ei olnud võimalust piisavalt etendusse sisse elada. Kui minu inglisekeel oleks perfektne, oleksin ma suutnud seda tükki kindlasti paremini hallata. Minu üllatuseks mängiti teine pool etendusest aga eesti keeles. Ma taipasin ära mingi paraleeli, mis kahe osa vahel oli. Kahjuks ei oska ma seda aga väga hästi kirjeldada, ning eks igale inimesele jõuavad asjad pisut erinevalt kohale ka.
Etenduses mängisid Priit Võigemast, Elisabet Reinsalu, Kristjan Üksküla, Anu Lamp, Priit Pius, Kalju Orro ja Ursula Ratasepp.
Mulle meeldis lavakujundus ja mulle meeldis see, et Ursula Ratasepp hoidis käes pildiraami, ning selles poseerides võttis ta kuulsale Mona Lisale väga ligilähedale olemuse. Lausa hirmutavalt ligilähedase.
Pisut pikk tuli see postitus, kuid ehk lühemalt poleks nelja etenduse kohta vast saanudki. Lugemiskäsku kellelgi ometigi ei ole ju, ning need, keda asi huvitab, said küll paraja portsu teatrit jälle kätte. Virtuaalselt.
Mis ma ürituse kohta üldiselt öelda oskan? Tegin isegi sarnast projekti oma kooliteatris, kus igal näitlejal oli küll monotükk, kuid publik kõndis saalist saali - see oli väga haruldane kogemus. Sama asja profesionaalse teatri lavadelt näha oli meeldiv. Minuarvates oli tegemist väga hea lahendusega - väga uudse, ning harukordsega. Suur töö oli näitlejatel, kes igat etendust 8 korda järjest mängsid, kuid ka kõigil teistel, kes seda kõike korraldasid. Pole ju imelihtne jaotada mitutsadat inimest 4 saali vahel võrdselt, eriti, kui saalid on erineva suurusega.
Neljast etendusest korraga ühes postituses kirjutada oli aga raskem, kui ma alguses arvasin. Tahaksin ju siiski ühele rohkem keskenduda, ning pidama jääda, kuid siis mõtlen jälle sellele, et ruum hakkab lõpema... Ühte võin ma aga öelda - 10 minutit etendust ei jäänud kuidagimoodi nõrgemaks, kui viietunnine "Tõde ja õigus".
Mu sisetunne ütleb, et järgmine postitus tuleb kiiremini, kui te arvatagi oskate,
MTP
"4x10" oli projekt, mis oli tehtud vaid ühe konkreetse päeva jaoks, ning õnnelikud võivad olla kõik need inimesed, kel oli võimalust seda näha. Aga kuna seda enam laval pole, siis loodan ma, et sellest postitusest jagub piisavalt materjali mälestamaks seda. Olgu siis seegi põhjuseks, miks ma otsustasin siiski kirjutada.
Aga nüüd siis üritusest lähemalt... Kogu see krempel oli jaotatud kaheks osaks, ütleme seanssideks. Neid nn seansse oli kaks: hommikune (13:00) ja õhtune (19:00). Nii hommikusel, kui ka õhtusel toimiti ühtemoodi - kogu publik oli jaotatud vastavalt pileti värvile nelja saali vahel võrdselt ära. Etendused toimusid Põrgulaval, Taevalaval, Väikses saalis ja Hobuveskis - igas saalis oli korraga ühte värvi piletiga publik sees. Kõik neli etendust olid 10 minutit pikad. Kui etendus lõpes, liikus publik vastavalt juhistele, mis olid märgitud piletile, järgmisesse saali. Ehk siis iga saal mängis oma etendust 4 korda ühe seanssi jooksul - sellest ka ürituse nimetus - 4 korda 10 minutit.
Ma üritasin lahti kirjutada võimalikult täpselt ürituse kulgu, kuna muidu oleks ehk olnud pisut raske aru saada neil, kes seda näinud pole.
Mina käisin üritusel õhtusel seanssil, ning omades rohelist piletit, alustasin Põrgusaalist. Tegemist oli Diana Leesalu tükiga "Forever Jung", mille lavastas Veiko Tubin. Osades olid Mikk Jürjens, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Maiken Schmidt, Sandra Uusberg, Indrek Ojari, Mart Toome ja Andero Ermel.
See ei olnudki päris tavaline tükk, vaid lausa vampiirimuusikal! Pisikesed mikrofonid põsel, ja puha. Jällegi pean ma nentima seda, et tänapäeva näitleja peab oskama kõike sajaprotsendiliselt - akrobaatikast laulmiseni, draamast komöödiani.
Segane, utoopiline vampiirilugu - ja täiesti piisas 10 minutist. Mulle väga meeldis see, ning pean tunnistama, et see jäigi minu lemmikuks. Kahju, et ma seda esimesena nägin - see tõstis lati kohe väga kõrgele. Ma ei teagi, mis mind vaimustas selle loo juures. Vist ei vaimustanudki lugu, vaid just selle teostus ja olemus.
Õnneks aga filmiti "Forever jungi", ning seda on võimalik kõigil soovijatel vaadata:
30 minutit pärast esimese etenduse lõppu, algas teine - väikse saali "Müks", mille autoriks on Kristiina Jalasto ning lavastaja on Henrik Kalmet. Osades oli neli näitlejat - Rain Simmul, Margus Tabor, Piret Kalda ja Külli Teetamm.
Kui võrrelda nelja etendust koos, siis kahjuks jäi just see neljast nõrgimaks, minu silmis. Ehk ei osanud ma sellest midagi välja lugeda, ehk ei vaimustanud mind lateksriietuses matrixid... Mõistagi on tegemist vaid minu arvamusega, kuid minul oli natukene raske etenduses orienteeruda.
Tundus, nagu oleks tegu selle mänguga, kus üks inimene on sattunud olukorda, millest ta midagi ei tea, ning teine temalt siis küsimusi selle (tundmatu) olukorra kohta küsib. Täpselt selline olukord oli alguses laval. Ma arvasin, et autoril oligi idee tulnud kuidagi selle mänguga seoses ja kuidagi sellest tulenevalt leiab lugu lahenduse. Siis aga hakkas veelgi palju kummalisi asju juhtuma, ning lõppude lõpuks oli see üks suur puder ja kapsad.
Ma ei laida seda tükki maha. Süü ei ole näitlejatel, või lavastajal, või teksti autoril, mitte kellelgi ei ole. Näitlejad tulid ometigi oma rollidega hästi toime, vingelt oli lahendatud ka lavakujundus. Kuigi mind veidi häirisid lindid, mis publikule ette olid tõmmatud. Iseenesest oli tegu hea lahendusega, kuid ma eelistaksin siiski tekstiga etenduse puhul näitleja nägu tervenisti näha. Tekstiautor, ning ka lavastaja andsid kindlasti endast parima, ning ma arvan, et see puder ja kapsad olid kuidagimoodi ikkagi mõtestatud. Siin oli viga palju isiklikum: mina ei leidnud sellest etendusest isiklikku seost endaga, ega saanud aru selle sisust kui sellisest.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Kolmandana pidime liikuma Hobuveskisse. Saades Hobuveski parimad kohad (sealsete postide tõttu ei ole kõikjalt nähtavus kõige parem), olid minu ootused suured. Hobuveskis üllatati mind Triin Sinissaare teksil põhineva, ning Andrus Vaariku lavastatud etendusega "Valmisolek on kõik". Minu selle päeva etenduste isiklikus top 4, kui sellist asja üldse pidada saaks, kuuluks 2. koht just sellele etendusele. Lavastuses mängisid Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Allan Noormets, Anne Reemann, Helene Vannari ja Märt Pius.
Etenduses oli kila-kolaga ruum, ilmselt kelder, kus tegutses pereisa (Allan Noormets) juhtimisel valmistus maailmalõpuks. Häid pisikesi detaile oli etenduses palju. Isa jooksis karjudes mööda keldrit ringi, ning jagas juhiseid, mida teha tuleks. Üks perepoeg (Karl-Andreas Kalmet) mängis pea terve aja piiksutades mingit mängu. Telefonid olid ju pappkasti korjatud (kardeti signaalide levimist) - kuid see vidin mitte. Vanaema (Helene Vannari) kudus terve aja kampsunit, vahepeal seda pereisale selga proovides, ning tüki lõpus oli tal pea terve varukas valmis. Siinkohal oli tegemist väga sobiva, ning vaimuka detailiga.
Pere elas mõnda aega ümbritsevast maailmast väljaspool. Mingil hetkel aga avastati, et maailmalõppu polegi veel toimunud, kuid kogu maja on tühjaks varastatud, kuna uksed jäeti ju lahti ja ise oldi samaaegselt keldris. Ehk oli see maailmalõpp tõesti, kuid mitte lõpp kogu maailmale, vaid mingil määral tolle perekonna rahakotile.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
"Puhas lähedus" oli viimane, mida mulle pakuti. Selle etenduse teksti autor on Paavo Piik, ning lavastajadebüüdi tegi Tõnn Lamp.
Antud etendus kergelt šokeeris mind. Mitte üldse halvas mõttes. Ma ütleksin, et ehmatas. Alguses oli lugu inglise keeles, ning teades natukene lavastaja ning tekstiautori taustasid, siis ma ei imestanud. Küll aga oli julgus tuua ingliskeelne näidend Eesti publiku ette, ning just see tundus mulle pisut hirmutav. Hirmutav tundus see just mulle juba seetõttu, et ega ma isegi inglise keeles eriti tugev ole. Ma sain aru, kuid mitte kõigest, ning kuna tükk oli ilma subtiitrideata, siis enamik aega kulus mul mõttes sünkroontõlkele, ning mul ei olnud võimalust piisavalt etendusse sisse elada. Kui minu inglisekeel oleks perfektne, oleksin ma suutnud seda tükki kindlasti paremini hallata. Minu üllatuseks mängiti teine pool etendusest aga eesti keeles. Ma taipasin ära mingi paraleeli, mis kahe osa vahel oli. Kahjuks ei oska ma seda aga väga hästi kirjeldada, ning eks igale inimesele jõuavad asjad pisut erinevalt kohale ka.
Etenduses mängisid Priit Võigemast, Elisabet Reinsalu, Kristjan Üksküla, Anu Lamp, Priit Pius, Kalju Orro ja Ursula Ratasepp.
Mulle meeldis lavakujundus ja mulle meeldis see, et Ursula Ratasepp hoidis käes pildiraami, ning selles poseerides võttis ta kuulsale Mona Lisale väga ligilähedale olemuse. Lausa hirmutavalt ligilähedase.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Mis ma ürituse kohta üldiselt öelda oskan? Tegin isegi sarnast projekti oma kooliteatris, kus igal näitlejal oli küll monotükk, kuid publik kõndis saalist saali - see oli väga haruldane kogemus. Sama asja profesionaalse teatri lavadelt näha oli meeldiv. Minuarvates oli tegemist väga hea lahendusega - väga uudse, ning harukordsega. Suur töö oli näitlejatel, kes igat etendust 8 korda järjest mängsid, kuid ka kõigil teistel, kes seda kõike korraldasid. Pole ju imelihtne jaotada mitutsadat inimest 4 saali vahel võrdselt, eriti, kui saalid on erineva suurusega.
Neljast etendusest korraga ühes postituses kirjutada oli aga raskem, kui ma alguses arvasin. Tahaksin ju siiski ühele rohkem keskenduda, ning pidama jääda, kuid siis mõtlen jälle sellele, et ruum hakkab lõpema... Ühte võin ma aga öelda - 10 minutit etendust ei jäänud kuidagimoodi nõrgemaks, kui viietunnine "Tõde ja õigus".
Mu sisetunne ütleb, et järgmine postitus tuleb kiiremini, kui te arvatagi oskate,
MTP
18 august 2013
Ay Carmela!
Nagu lubatud, kirjutan ka teisest, tänasest teatrielamusest. Tegelikult ei olnudki tegu "päris" teatriga, vaid hoopis 32. Keskkooli abiturientide lõpulavastusega. Ma otsustasin ka sellest natukene kirjutada, kuna nähtu on veel selgelt meeles ja hinges, ning tekkis mõte ka selle kohta paar sõna öelda.
Tegemist on Jose Sanchis Sinisterra teksitl põhineva lavastusega "Ay Carmela!", mille lavastas Mari-Riin Villemsoo. Etenduses mängisid vaid kolm näitlejat: Ingrid Noodla, Jaune Kimmel ning Marko Aatonen.
Etendust tutvustav tekst ütleb: "Igaüks loob maailmast erineva pildi. Näeme asju erineva külje alt ja kunagi ei näe me asju samamoodi nagu näeb inimene meie kõrval. Kujundame oma visuaali ja vaimupildi ise. Niisamuti kujundab iga vaataja oma pildi sellest lavastusest ise..."
Sedapuhku ei tahakski ma lahkama hakata etenduse sündmustikku. Niipalju vaid ütlen, et tegevus toimus ühes teatris, kus tegutsesid kaks Carmelat - üks elujõuline ja energiline (Jaune Kimmel), ning teine, Carmela vaim (Ingrid Noodla).
Minnes etendust vaatama, kujutasin ma oma vaimusilmas ette, et lähen vaatama justkui keskpärast kooliteatri etendust. Tegelikult üllatas see lavastus mind aga väga. Mängiti ju kõigest viiendat (ja viimast) korda, kuid olenemata sellest vähesest tehti seda hästi ja südamega.
Respekt sellele, et kogu lavakujundus piirdus vaid kahe tooli, põrandaharja ja grammofoniga. Tagasihoidlikkus võib olla võluv ja seda ta oligi.
Etenduse algus oli keskpärane, tavaline. Kõik muutus aga siis, kui Ingrid Noodla laulma hakkas. See tundus nii võimsana, nii uhkena, et tekitas lausa kananaha. Edasi läks kõik tõusval teel - etendus justkui elavnes.
Ükski neist kolmest ei ole veel "päris" näitleja, "päris" teatris, kuid ma arvan, et neil kõigil oleks selleks võimalust, kui on piisavalt suur tahtmine ja töökus. Ma ilmselt ei ole küll veel õige inimene kommenteerima kellegi andekust, kuid ma arvan, et need kolm võiksid kindlasti teatriga edasi tegeleda.
Selline pisem postitus tuligi ja rohkem vist polegi vaja hetkel. :)
MTP
Tegemist on Jose Sanchis Sinisterra teksitl põhineva lavastusega "Ay Carmela!", mille lavastas Mari-Riin Villemsoo. Etenduses mängisid vaid kolm näitlejat: Ingrid Noodla, Jaune Kimmel ning Marko Aatonen.
Etendust tutvustav tekst ütleb: "Igaüks loob maailmast erineva pildi. Näeme asju erineva külje alt ja kunagi ei näe me asju samamoodi nagu näeb inimene meie kõrval. Kujundame oma visuaali ja vaimupildi ise. Niisamuti kujundab iga vaataja oma pildi sellest lavastusest ise..."
Sedapuhku ei tahakski ma lahkama hakata etenduse sündmustikku. Niipalju vaid ütlen, et tegevus toimus ühes teatris, kus tegutsesid kaks Carmelat - üks elujõuline ja energiline (Jaune Kimmel), ning teine, Carmela vaim (Ingrid Noodla).
Minnes etendust vaatama, kujutasin ma oma vaimusilmas ette, et lähen vaatama justkui keskpärast kooliteatri etendust. Tegelikult üllatas see lavastus mind aga väga. Mängiti ju kõigest viiendat (ja viimast) korda, kuid olenemata sellest vähesest tehti seda hästi ja südamega.
Respekt sellele, et kogu lavakujundus piirdus vaid kahe tooli, põrandaharja ja grammofoniga. Tagasihoidlikkus võib olla võluv ja seda ta oligi.
Etenduse algus oli keskpärane, tavaline. Kõik muutus aga siis, kui Ingrid Noodla laulma hakkas. See tundus nii võimsana, nii uhkena, et tekitas lausa kananaha. Edasi läks kõik tõusval teel - etendus justkui elavnes.
Ükski neist kolmest ei ole veel "päris" näitleja, "päris" teatris, kuid ma arvan, et neil kõigil oleks selleks võimalust, kui on piisavalt suur tahtmine ja töökus. Ma ilmselt ei ole küll veel õige inimene kommenteerima kellegi andekust, kuid ma arvan, et need kolm võiksid kindlasti teatriga edasi tegeleda.
Selline pisem postitus tuligi ja rohkem vist polegi vaja hetkel. :)
MTP
Amy seisukoht
Viimasest postitusest on möödas tükk aega... Ma ei ole vahepeal teatris käinud. Õigemini, olen küll, kuid mitte mõnd etendust kaemas. Nüüd käisin aga kahel päeval järjest ja ehk see korvab ka vahepealse "talveune" blogis. Kirjutan mõlemast etendusest eraldi postitusena ning alustan esimesest, laupäeval nähtud Linnateatri etendusest "Amy seisukoht".
"Amy seisukohta" vaatasin tegelikult juba teist korda. Esmakordselt kui nägin seda üle aasta tagasi, ei olnud mul veel seda blogi siin. Nüüd, uuesti nähtuna, saan sellest ka kirjutada.
Esimest korda kui etendust nägin, mängis Amyt Hele Kõrve, kes hetkel on lapsepuhkusel. Kõrve asemel oli eile laval Sandra Uusberg.
Kui juba tegelastest juttu tuli, siis mainin ka teised ära: Anu Lamp (Amy ema Esme); Mikk Jürjens (Amy abikaasa Dominic); Heleene Vannari (Evelyn, Esme ämm); Kalju Orro (Frank, Esme tuttav) ja Kristjan Üksküla (Esme kolleeg teatris). Etenduse lavastaja on Mladel Kiselov.
Esme (Anu Lamp) on Londoni teatrinäitleja, kes elab ürpris head elu koos oma ämmaga (Heleene Vannari). Esme on täielik teatriinimene, kes ei salli ega mõista filmi- ja kinomaailma. Maja, kus Esme elab, kuulus kunagi tema abikaasale, kes nüüd surnud on. Maja oli ta mehelt pärandusena saanud, ning sinna oli ka ämm elama asunud. Pärast pikki aastaid otsustas Esmele külla tulla tütar Amy (Sandra Uusberg), võttes kaasa oma poiss-sõbra Dominici (Mikk Jürjens).
Amy pidas lapsena ajalehte "Amy seisukoht". Intervjuud andis sellele lehele vaid tema ema ja lehte müüdi tänaval juhuslikele möödakäijatele. Küll oli juba noore Amy seisukoht kindel ja õilis: tuleb armastada, sest armastus võidab ju kõik. Ma kahjuks ei mäleta seisukoha kindlat sõnastust (ning ma ei lähe kopeerima ka mõne teise inimese arvustust), kuid Amy arvates on armastus tähtsaim.
Pärast Esme ja Dominici põgusat tutvust, hakkas nende vahel lõõmama vaidlus kunsti üle: üks pooldas teatrit, ning teine aga filmikunsti. "Teater on nii ajast ja arust, seal on kõik nii aeglane... Tänapäeva inimesel ei ole selleks aega," oli Amy poiss-sõbra arvamus.
Etenduses olid kajastatud kaks radikaalset vastast: kas ainult teater või ainult film.
Mina arvan, et see asi tegelikult nii range ei ole. Suure teatriarmastajana leian ma tihti end kinosaalist, ning tean ka suuri filmisõpru, kes teatrites käivad.
Lühidalt on tegemist tavalise Londoni äärelinnas elava perekonna eluga. Pärast Esme konflikti Dominiciga, ei kipu viimane enam Esmet külastama. Amy, kes Dominiciga abiellus, ning lapsed sai, oli justkui kahe tule vahel. Tema armastas ju mõlemat, kuid Esme ja Dominic ei saanud omavahel kohe üldse läbi.
Kui Esme ämm vananes, sekkus esimese ellu ka Frank (Kalju Orro), kes end vägisi sinna elama sokutas, ning siis vaese näitlejanna võlgadesse ajas.
Jõukalt elava Esme endine elu oli läbi. Saatuse iroonia tahtel oli ta sunnitud lisaks teatrile osalema ka teleseriaalides ning kommertsreklaamides. Esimest korda elus sekkus ta telemaailmasse, kuid tegi ka väiksemaid rolle teatris edasi.
Kahjuks jäi Amy elu lühikeseks, ning ta suri. Dominic tahtis Esmega ära leppida, kuna tema lahkunud kaasa, Amy, seisukoht oli ju, et armastus on tähtsaim. Dominicist oli saanud kuulus filmirežissöör, kes Esmele võlgade katteks raha andis. Samal päeval toimus ka Dominici ja Esme kolleegi (Kristjan Üksküla) kohtumine. Noor teatrinäileja oli vaimustuses Dominici actionfilmist, mille peale humoorikas Esme vaid silmi pööritas. Selgus, et tõepoolest on olemas ka kuldne kesktee, ning ei pea olema kinni vaid teatris või filmis.
Kirjeldasin ära küll etenduse sisu, kuid nüüd tahaksin ka natukene rääkida näitlejatööst.
Amyna esinenud Sandra Uusberg jättis armsa ja tütarlapseliku mulje. Kahjuks ei mäleta ma kuigi teraselt Hele Kõrve mängitud Amyt, ning ei oskaks seda Uusbergi Amyga võrrelda. Sandra Uusberg on tundunud mulle alati hästi toreda ja sõbraliku inimesena, ning just sellepoolest sobis antud roll talle valatult.
Mikk Jürjensi poolt mängitud Dominic oli armsa Amy täielik vastand. Käheda häälega, närviline ja oma põhimõtetes kinniolev - selline ta karakterina oli. Meenutades Jürjensi Nemecseki "Pal tänava postes", mis oli totaalne vastand Dominici rollile, saan ma tõdeda vaid seda, et tegu oli väga hea näitlejatööga. Siinkohal erinesid küll täielikult Nemecseki ja Dominici karakterid, kuid sellegi poolest oli tegemist uhke saavutusega, kuna oli näha näitlejat kahes rollis nii erinevalt. Ma tõin selle just välja, kuna ma olen kohanud ka näitlejaid, kes mitmes tükis samalaadselt mängivad (ka erinevate karakterite puhul). Võimalik, et mu mõttetera jäi kellegile selgusetuks...?
Anu Lamp, kes Esmet mängis, üllatas mind vist kõige enam antud etenduses. Esme oli mängitud väga iroonilise ja humoorikana. Ma olen seda ikka tähele pannud, et teatris (aga ka filmis ja mujal) on humoorikamad rollid ikkagi enamasti meesnäitlejatel. Harva on ette tulnud seda, kus naisnäitleja nii oskuslikult "nalja teha" oskab.
Näitlejatest tahaksin veel eraldi välja tuua Heleene Vannari rolli Evelynina, Esme ämmana. Teda esimest korda laval nähes ei saanud ma päris täpselt aru, kas Linnateater on palganud uue, kuid nii vanana näiva näitleja või on tegemist külalisnäitljejaga. Kubmki variant polnud õige, tegemist oli ikkagi Vannariga, aga nii ehedalt mängitud vanainimest nägin ma vist küll esimest korda elus. Suur osa oli kindlasti ka riide- ning grimmikunstniku tööl, kuid üldpilt lihtsalt (positiivses võtmes) vapustas mind.
Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli tavalise looga, mille muutsid eriliseks just tegelased, erinevad karakterid. Etenduses oli pisut nalja, ning natukene ka tõsidust ja kurbust. Lõpus oli Anu Lambi ja Kristjan Üksküla meisterlik maskitants, mis etendusele kindlasti palju juurde andis.
Kas ma soovitaksin seda etendust? Jah, muidugi. Maitsemeel on ju erinev, kuid kui ise ära ei näe, siis ei tea ka armastada või vihata.
MTP
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
"Amy seisukohta" vaatasin tegelikult juba teist korda. Esmakordselt kui nägin seda üle aasta tagasi, ei olnud mul veel seda blogi siin. Nüüd, uuesti nähtuna, saan sellest ka kirjutada.
Esimest korda kui etendust nägin, mängis Amyt Hele Kõrve, kes hetkel on lapsepuhkusel. Kõrve asemel oli eile laval Sandra Uusberg.
Kui juba tegelastest juttu tuli, siis mainin ka teised ära: Anu Lamp (Amy ema Esme); Mikk Jürjens (Amy abikaasa Dominic); Heleene Vannari (Evelyn, Esme ämm); Kalju Orro (Frank, Esme tuttav) ja Kristjan Üksküla (Esme kolleeg teatris). Etenduse lavastaja on Mladel Kiselov.
Esme (Anu Lamp) on Londoni teatrinäitleja, kes elab ürpris head elu koos oma ämmaga (Heleene Vannari). Esme on täielik teatriinimene, kes ei salli ega mõista filmi- ja kinomaailma. Maja, kus Esme elab, kuulus kunagi tema abikaasale, kes nüüd surnud on. Maja oli ta mehelt pärandusena saanud, ning sinna oli ka ämm elama asunud. Pärast pikki aastaid otsustas Esmele külla tulla tütar Amy (Sandra Uusberg), võttes kaasa oma poiss-sõbra Dominici (Mikk Jürjens).
Amy pidas lapsena ajalehte "Amy seisukoht". Intervjuud andis sellele lehele vaid tema ema ja lehte müüdi tänaval juhuslikele möödakäijatele. Küll oli juba noore Amy seisukoht kindel ja õilis: tuleb armastada, sest armastus võidab ju kõik. Ma kahjuks ei mäleta seisukoha kindlat sõnastust (ning ma ei lähe kopeerima ka mõne teise inimese arvustust), kuid Amy arvates on armastus tähtsaim.
Pärast Esme ja Dominici põgusat tutvust, hakkas nende vahel lõõmama vaidlus kunsti üle: üks pooldas teatrit, ning teine aga filmikunsti. "Teater on nii ajast ja arust, seal on kõik nii aeglane... Tänapäeva inimesel ei ole selleks aega," oli Amy poiss-sõbra arvamus.
Etenduses olid kajastatud kaks radikaalset vastast: kas ainult teater või ainult film.
Mina arvan, et see asi tegelikult nii range ei ole. Suure teatriarmastajana leian ma tihti end kinosaalist, ning tean ka suuri filmisõpru, kes teatrites käivad.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Lühidalt on tegemist tavalise Londoni äärelinnas elava perekonna eluga. Pärast Esme konflikti Dominiciga, ei kipu viimane enam Esmet külastama. Amy, kes Dominiciga abiellus, ning lapsed sai, oli justkui kahe tule vahel. Tema armastas ju mõlemat, kuid Esme ja Dominic ei saanud omavahel kohe üldse läbi.
Kui Esme ämm vananes, sekkus esimese ellu ka Frank (Kalju Orro), kes end vägisi sinna elama sokutas, ning siis vaese näitlejanna võlgadesse ajas.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Jõukalt elava Esme endine elu oli läbi. Saatuse iroonia tahtel oli ta sunnitud lisaks teatrile osalema ka teleseriaalides ning kommertsreklaamides. Esimest korda elus sekkus ta telemaailmasse, kuid tegi ka väiksemaid rolle teatris edasi.
Kahjuks jäi Amy elu lühikeseks, ning ta suri. Dominic tahtis Esmega ära leppida, kuna tema lahkunud kaasa, Amy, seisukoht oli ju, et armastus on tähtsaim. Dominicist oli saanud kuulus filmirežissöör, kes Esmele võlgade katteks raha andis. Samal päeval toimus ka Dominici ja Esme kolleegi (Kristjan Üksküla) kohtumine. Noor teatrinäileja oli vaimustuses Dominici actionfilmist, mille peale humoorikas Esme vaid silmi pööritas. Selgus, et tõepoolest on olemas ka kuldne kesktee, ning ei pea olema kinni vaid teatris või filmis.
Kirjeldasin ära küll etenduse sisu, kuid nüüd tahaksin ka natukene rääkida näitlejatööst.
Amyna esinenud Sandra Uusberg jättis armsa ja tütarlapseliku mulje. Kahjuks ei mäleta ma kuigi teraselt Hele Kõrve mängitud Amyt, ning ei oskaks seda Uusbergi Amyga võrrelda. Sandra Uusberg on tundunud mulle alati hästi toreda ja sõbraliku inimesena, ning just sellepoolest sobis antud roll talle valatult.
Mikk Jürjensi poolt mängitud Dominic oli armsa Amy täielik vastand. Käheda häälega, närviline ja oma põhimõtetes kinniolev - selline ta karakterina oli. Meenutades Jürjensi Nemecseki "Pal tänava postes", mis oli totaalne vastand Dominici rollile, saan ma tõdeda vaid seda, et tegu oli väga hea näitlejatööga. Siinkohal erinesid küll täielikult Nemecseki ja Dominici karakterid, kuid sellegi poolest oli tegemist uhke saavutusega, kuna oli näha näitlejat kahes rollis nii erinevalt. Ma tõin selle just välja, kuna ma olen kohanud ka näitlejaid, kes mitmes tükis samalaadselt mängivad (ka erinevate karakterite puhul). Võimalik, et mu mõttetera jäi kellegile selgusetuks...?
Anu Lamp, kes Esmet mängis, üllatas mind vist kõige enam antud etenduses. Esme oli mängitud väga iroonilise ja humoorikana. Ma olen seda ikka tähele pannud, et teatris (aga ka filmis ja mujal) on humoorikamad rollid ikkagi enamasti meesnäitlejatel. Harva on ette tulnud seda, kus naisnäitleja nii oskuslikult "nalja teha" oskab.
Näitlejatest tahaksin veel eraldi välja tuua Heleene Vannari rolli Evelynina, Esme ämmana. Teda esimest korda laval nähes ei saanud ma päris täpselt aru, kas Linnateater on palganud uue, kuid nii vanana näiva näitleja või on tegemist külalisnäitljejaga. Kubmki variant polnud õige, tegemist oli ikkagi Vannariga, aga nii ehedalt mängitud vanainimest nägin ma vist küll esimest korda elus. Suur osa oli kindlasti ka riide- ning grimmikunstniku tööl, kuid üldpilt lihtsalt (positiivses võtmes) vapustas mind.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli tavalise looga, mille muutsid eriliseks just tegelased, erinevad karakterid. Etenduses oli pisut nalja, ning natukene ka tõsidust ja kurbust. Lõpus oli Anu Lambi ja Kristjan Üksküla meisterlik maskitants, mis etendusele kindlasti palju juurde andis.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Kas ma soovitaksin seda etendust? Jah, muidugi. Maitsemeel on ju erinev, kuid kui ise ära ei näe, siis ei tea ka armastada või vihata.
MTP
24 juuni 2013
Pal tänava poisid
Tänu oma tööle on mul olnud õnn piiluda mõned korrad Tallinna Linnateatri "Pal tänava poisse". Kuna olen etendust näinud rohkem kui korra või paar, on mul ehk eelis seda arvustust kirjutades. Samas aga ei taha, et see end ammendama hakkaks ning seetõttu otsustasin kirjutada varem, kui enne viimast etendust.
Olen isegi lugenud "Pal tänava poisse" ja süzee oli hästi järelelavastatud- ja mängitud. Lisatud oli värvikaid seiku, mida raamatust ei mäletanud, kuid need lisasid minuarvates etendusele veelgi vürtsi juurde. Pal tänava poisse kehastavad Laia tänava poisid - etenduses mängivad 14 suurepärast Linnatearti meesnäitlejat.
Sõprus, usaldus, reetmine, õiglus, ausus - suured sõnad, mis kirjeldavad "väikeste poiste mängu". Kampa kuulumine ja oma krundi eest võitlemine on teose põhilised võtmesõnad, mida teab igaüks, kes on seda raamatut lugenud või tükki näinud. Üpris tõsist süžeed on aga kujutatud läbi kerge huumoriloori.
Mõnusalt vaimukas on nn käsuliini-stseen, kus kamba ainus reamees Nemecsek (Mikk Jürjens), tahab olla Keegi. Ta küsib oma otseselt ülemuselt, kas tal on võimalus saada kõrgem auaste. Ülemus ei tea, ning küsib omakorda auaste kõrgemalt. Nõnda käib telefonimäng paar auastet kõrgemale - keegi ei oska vastata ja küsib enda otseselt ülemuselt. Eriti naljakaks teeb asja see, et Pal tänava lapsed, kes ohvitsere, kindraleid ja muid tähtsaid mehi mängivad, ei tea tegelikult auastmetest kuigi palju. Vahepeal tekibki küsimus kes mingit auastet kannab, siis unustatakse ära Nemecseki küsimus... Niiviisi jännatakse päris pikalt, kuid see ei tundu venivana, kuna näitlejad mängivad ilmekalt ja huvitavalt - igal ühel oma huvitav karakter.
Mulle väga meeldis see, kuidas on ära lahendatud liikumine - liikumisjuht Märt Agu on teinud suurepärast tööd. Erinevad kaklusstseenid või niisama ringijooksmised-mängimised ei tundunud tühja liikumisena, vaid sobisid väga ilusti stseenidesse.
Eraldi sooviksin ma veel välja tuua viimase sõja, kus Pal tänava poisid läksid vastu Punasärkidele. Ei toimunud tüüpilist kalkusstseeni kahe kamba inimeste vahel, nagu seda oleks võinud oodata. Kakeldi hoopis suurte riidekottidega - võeti kätte punased vestid ja sellest juba piisas, et aru saada mis laval toimub.
Ma ei ole näinud VAT Teatri samanimelist etendust, kuid olen kuulnud, et seal toimus seesama võitlus reaalsete inimeste vahel - loogiline teostus ju, kuid võib-olla ehk isegi liiga loogiline. Mulle just meeldis see, et ei mindud tavalist teedpidi, vaid kasutati teistmoodi lähenemist.
Lavalise liikumise kohapealt meeldis mulle ka see veel väga, et hästi palju oli nö abstraktset liikumist. Selle viimase sõja saab ka ehk selle alla liigitada, kuid see ei jäänud ka ainsaks taoliseks lahenduseks. Palju oli kasutatud ka liikumist ja rütmiloomist üheskoos - see oli lausa superhea!
Koolitundidest on kokku kaks stseeni - mõlemad suurepärased ja ma tõepoolest ei tea kumb neist parem on.
Esmalt siis muusikatund, kus õpilased pidid õpetaja (Argo Aadli) soovil laulma. Laul ise on ilmselt saksakeelne (ma võin eksida), ning poisslapsed (meesnäitlejad!) pidid ülimalt kõrgelt seda mitu korda laulma - küll niisama ja siis koos liigutustega ja siis veelkord uuesti... Ma täiesti tunnen kaasa nendele bassihäälsetele näitlejatele, kes oma häält pea igal õhtul selle etenduse jaoks kulutama peavad.
Peatselt kutsub õpetajahärra klassi ette Pal tänava poiste pealiku Boka (Indrek Ojari) ning palub temal üksinda laulda. Saal on ärev - kuidas hakkab küll Ojari üksinda nii kõrges helistikus seda laulu laulma?! Äkitselt kõlab mahe ja madal bassihääl, mis väga meenutab mulle Marko Matvere häält, ning laulab laulu otsast lõpuni ära. Suurepäraselt. Õpetaja on muidugi šokis: "kägu see nüüd küll ei olnud... äärmisel juhul leevike," vastab too Bokale, kes oli arvanud, et laul räägib käost.
Tegemist on minuarvates ühe naljakaima stseeniga terves etenduses ja seda puhtalt juba Argo Aadli tegelaskuju pärast - nii suurte ilmekate silmadega ja irevil naeratusega tüüp, koos täpselt läbimõeldud zestide ja liikumisega. Selle rolli puhul oli Aadli minuarvates ainuõige valik!
Ja nüüd siis teine koolistseen - seekord on õpetajaks Priit Võigemast, kes räägib klassile Platonist. Ta on pühendunud oma raamatusse, kust loeb tähtsaid lauseid oma õpilastele. Liikudes klassi ees ringi, ei pane ta alguses tähelegi, millega õpilased tegelevad. Lapsed, keda ilmselgelt õpetaja jutt ei huvita, närivad õpetaja liikumisrütmis nätsu. Alguses rütmikalt kõndides näritakse ollust samas rütmis kaasa, kui õpetaja muudab oma liikumisstiili aeglasemaks, hakkavad õpilasedki närtsu niimoodi luristama, et see üks ühele ühtib õpetaja sammudega. Peagi märkab õpetaja, et miski pole korras, ning kutsub klassi ette ühe klassi poistest (Alo Kõrve).
Hakkab huvitav dialoog õpetaja ja poisi vahel. Viimane ei ole nõus oma nätsu ära viskama, ning teatab, et see ei olegi närimiskumm, vaid hoopis kitt - aine, mida pannakse aknaklaaside vahele justkui täiteks. Selgub, et kitt ei kuulu poisile, vaid ühingule, mis tegeleb selle kogumisega. Õpetaja palub pärast pisikest hoopi vastu pead sunniviisiliselt kõigil kitt purki visata. Seda õpilased vastu tahtmist teevadki, kuid kui purki ilmub suur pruunjas moodustis, saab õpetajal mõõt täis, ning ta käsib kõigil ühingu liikmetel klassi ette tulla.
Kust te nii palju kitti saite?
- kuu aega oleme juba kogunud ja närinud kambapeale seda.
Miks te seda närite?
- et see kõvaks ei läheks.
Miks ta pehme peab olema?
- muidu on jube raske närida...
Taoline jutlus kiti ühingu liikmete ja õpetaja vahel kestab mõnda aega, kui äkitselt teatab üks, Richter (Andero Ermel), : "Mulle tundub õpetaja, et me ajame natukene ümmargust juttu siin."
Vahepeal ilmub klassi ette veelüks poiss (Veiko Tubin), kes tunnistab, et tõi samuti kodust pisut kitti. Ta räägib veenvalt, kuidas lõhkus ära oma kanaarilindude suplusanuma, et sealvahelt kitt kätte saada. "Kitt on siin, anum on seal - lihtsalt kanaarilinnud enam ei suple - absurd ju!"
Postitus kisub pikaks ning ma ei tahaks kõike stseene ka ülima täpsusega kirjeldada - muidu ei olekski mõtet enam lugejatel vaatama minna. Tahaksin lihtsalt välja tuua veel paar huvitavat seika.
Üks väga tore koht on uue juhi valimise stseen, kus pealik Boka (Indrek Ojari) otsustab, et on vaja korraldada uued valimised. Seda tehaksegi - koos sõnavõttude ja hääletustega. Sellest stseenist jäi kõige enam meelde valimisnõukogu esimees (Argo Aadli) ja Richter (Andero Ermel). Viimasel olid eriti huvitavad sõnavõtud, millest esimene sisaldas sõnavara, mille arusaamiseks vajaks igaüks leksikoni. Teisel sõnavõtul korrutas ta pidevalt ühte sõna, mis lõpus täiesti absurdselt naljakaks muutus. See kõlas umbes nii: "seoses koosolekuliikmete koosolekukorra rikkumisega, teatan, et koosolekuliikmed saavad koosolekul karistada, kui on tegemist koosolekukorra rikkumisega koosolekul..." Esimees ei osanud midagi Richteri sõnavõttude peale öelda. Peale vaikset tänamist palus ta edaspidi rääkida inimese moodi.
Koosolekul räägiti läbi papptorude ninakinni-häälega, mis mõjus kuidagi ametlikult, kuid samas väga naljakalt. Pärast pikka arutlemist ja hääletamist saadi aru, et võitis ikkagi endine juht - Boka.
On ju teada-tuntud ütlemine teatrivallas - kui laval on püss, peab sellest ka pauku tulema. Sama oli ka Linnateatri "Pal tänava posite" tükis. Kui mindi botaanikaaeda Punasärkide valdustesse luurele, ilmus lava alt äkitselt nähtavale pisikene veekogu. Tegemist oli nutika lavalahendusega - tõmmati üles kaks luugiust, kui juba oligi olemas vesi ja taimed. Toosama vesi mõjuski siis antud püssina. Ja pauku tehti ka, sest ei möödunud vist viit minutitki, kui vaene Nemecsek (Mikk Jürjens) juba "basseinis" ulpis. Ehk liiga etteaimatav tundus see käik. Kui ma enne mainisin, et tükis oli palju ootamatut, siis antud vettehüpe sinna alla küll ei kuulunud.
Mõistagi näidati ka Punasärklaste elu. See oli hästi lahendatud - tumedate t-särkide peale visati punased helkurvestid ja olidki teised tegelased olemas. Siit ka suur kiitus (kostüümi)kunstnikule Jaagup Roometile. Kuna mängiti palju rolle läbisegi vaid 14 näitleja poolt, ei oleks olnud mõeldav väga detailne kostüümilahendus. Antud kolm erinevat komplekti - triiksärgid koolis ja rivistusel; mustad särgid mänguplatsil ja punased vestid Punasärklastel mõjusid selgesti ja samas lihtsa - arusaadavana.
Etendus lõpes süžeele vastavalt kurvalt. Kui Pal tänava poisid sõdisid Punasärklastega, oli vaene Nemecsek haige. Hoolimata oma haigusest tormas ta oma kambale appi, ning tänu temale võideti sõda.
Hoolimata Nemecseki headusest ja lahkest olemusest suri ta haigusesse. Temast tehti enne tema surma kapten.
Pealtnäha võib öelda, et tegemist oli 3 tundi kestva komöödiaetendusega, kuna pea iga stseen kubises naljast. Tegelikult oli sisu aga palju sügavam - seda mainisin ka postituse alguses. Loo temaatika on tegelikkuses väga kurb, kui sellele mõtlema hakata - väikesed koolipoisid ju kõigest mängivad, kuid tegelikult otsustatakse juba nii suurte küsimuste üle, et lugu lõpeb ühe lapse surmaga.
Minu detailne sissekanne hakkab lõppema. Kuigi piletid selle aasta etendusele on vist juba välja müüdud, tahan ma siiski seda tükki soovitada. Kui avaneb võimalus seda vaatama minna, siis ära kahtle - mine. See kolm tundi möödub kui linnulennul väga head tükki vaadates. Ja üleüldse on suvi. Ja kuna teatrimajad lähevad peatselt suvepuhkusele, soovitan ma käia just vabaõhulavastusi vaatamas, sest neid ju talvel vaadata ei saa :)
MTP
Etendus põhineb Ferenc Molnari tekstile, mille lavastas Mart Koldits. Etendust mängitakse Tallinna Linnateatri Lavaaugus. Esietendus oli 2013 aasta 8. juunil.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Sõprus, usaldus, reetmine, õiglus, ausus - suured sõnad, mis kirjeldavad "väikeste poiste mängu". Kampa kuulumine ja oma krundi eest võitlemine on teose põhilised võtmesõnad, mida teab igaüks, kes on seda raamatut lugenud või tükki näinud. Üpris tõsist süžeed on aga kujutatud läbi kerge huumoriloori.
Mõnusalt vaimukas on nn käsuliini-stseen, kus kamba ainus reamees Nemecsek (Mikk Jürjens), tahab olla Keegi. Ta küsib oma otseselt ülemuselt, kas tal on võimalus saada kõrgem auaste. Ülemus ei tea, ning küsib omakorda auaste kõrgemalt. Nõnda käib telefonimäng paar auastet kõrgemale - keegi ei oska vastata ja küsib enda otseselt ülemuselt. Eriti naljakaks teeb asja see, et Pal tänava lapsed, kes ohvitsere, kindraleid ja muid tähtsaid mehi mängivad, ei tea tegelikult auastmetest kuigi palju. Vahepeal tekibki küsimus kes mingit auastet kannab, siis unustatakse ära Nemecseki küsimus... Niiviisi jännatakse päris pikalt, kuid see ei tundu venivana, kuna näitlejad mängivad ilmekalt ja huvitavalt - igal ühel oma huvitav karakter.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Eraldi sooviksin ma veel välja tuua viimase sõja, kus Pal tänava poisid läksid vastu Punasärkidele. Ei toimunud tüüpilist kalkusstseeni kahe kamba inimeste vahel, nagu seda oleks võinud oodata. Kakeldi hoopis suurte riidekottidega - võeti kätte punased vestid ja sellest juba piisas, et aru saada mis laval toimub.
Ma ei ole näinud VAT Teatri samanimelist etendust, kuid olen kuulnud, et seal toimus seesama võitlus reaalsete inimeste vahel - loogiline teostus ju, kuid võib-olla ehk isegi liiga loogiline. Mulle just meeldis see, et ei mindud tavalist teedpidi, vaid kasutati teistmoodi lähenemist.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
 | ||
Tallinna Linnateatri koduleheküljelt
|
Esmalt siis muusikatund, kus õpilased pidid õpetaja (Argo Aadli) soovil laulma. Laul ise on ilmselt saksakeelne (ma võin eksida), ning poisslapsed (meesnäitlejad!) pidid ülimalt kõrgelt seda mitu korda laulma - küll niisama ja siis koos liigutustega ja siis veelkord uuesti... Ma täiesti tunnen kaasa nendele bassihäälsetele näitlejatele, kes oma häält pea igal õhtul selle etenduse jaoks kulutama peavad.
Peatselt kutsub õpetajahärra klassi ette Pal tänava poiste pealiku Boka (Indrek Ojari) ning palub temal üksinda laulda. Saal on ärev - kuidas hakkab küll Ojari üksinda nii kõrges helistikus seda laulu laulma?! Äkitselt kõlab mahe ja madal bassihääl, mis väga meenutab mulle Marko Matvere häält, ning laulab laulu otsast lõpuni ära. Suurepäraselt. Õpetaja on muidugi šokis: "kägu see nüüd küll ei olnud... äärmisel juhul leevike," vastab too Bokale, kes oli arvanud, et laul räägib käost.
Tegemist on minuarvates ühe naljakaima stseeniga terves etenduses ja seda puhtalt juba Argo Aadli tegelaskuju pärast - nii suurte ilmekate silmadega ja irevil naeratusega tüüp, koos täpselt läbimõeldud zestide ja liikumisega. Selle rolli puhul oli Aadli minuarvates ainuõige valik!
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Ja nüüd siis teine koolistseen - seekord on õpetajaks Priit Võigemast, kes räägib klassile Platonist. Ta on pühendunud oma raamatusse, kust loeb tähtsaid lauseid oma õpilastele. Liikudes klassi ees ringi, ei pane ta alguses tähelegi, millega õpilased tegelevad. Lapsed, keda ilmselgelt õpetaja jutt ei huvita, närivad õpetaja liikumisrütmis nätsu. Alguses rütmikalt kõndides näritakse ollust samas rütmis kaasa, kui õpetaja muudab oma liikumisstiili aeglasemaks, hakkavad õpilasedki närtsu niimoodi luristama, et see üks ühele ühtib õpetaja sammudega. Peagi märkab õpetaja, et miski pole korras, ning kutsub klassi ette ühe klassi poistest (Alo Kõrve).
Hakkab huvitav dialoog õpetaja ja poisi vahel. Viimane ei ole nõus oma nätsu ära viskama, ning teatab, et see ei olegi närimiskumm, vaid hoopis kitt - aine, mida pannakse aknaklaaside vahele justkui täiteks. Selgub, et kitt ei kuulu poisile, vaid ühingule, mis tegeleb selle kogumisega. Õpetaja palub pärast pisikest hoopi vastu pead sunniviisiliselt kõigil kitt purki visata. Seda õpilased vastu tahtmist teevadki, kuid kui purki ilmub suur pruunjas moodustis, saab õpetajal mõõt täis, ning ta käsib kõigil ühingu liikmetel klassi ette tulla.
Kust te nii palju kitti saite?
- kuu aega oleme juba kogunud ja närinud kambapeale seda.
Miks te seda närite?
- et see kõvaks ei läheks.
Miks ta pehme peab olema?
- muidu on jube raske närida...
Taoline jutlus kiti ühingu liikmete ja õpetaja vahel kestab mõnda aega, kui äkitselt teatab üks, Richter (Andero Ermel), : "Mulle tundub õpetaja, et me ajame natukene ümmargust juttu siin."
.jpg) |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Vahepeal ilmub klassi ette veelüks poiss (Veiko Tubin), kes tunnistab, et tõi samuti kodust pisut kitti. Ta räägib veenvalt, kuidas lõhkus ära oma kanaarilindude suplusanuma, et sealvahelt kitt kätte saada. "Kitt on siin, anum on seal - lihtsalt kanaarilinnud enam ei suple - absurd ju!"
Postitus kisub pikaks ning ma ei tahaks kõike stseene ka ülima täpsusega kirjeldada - muidu ei olekski mõtet enam lugejatel vaatama minna. Tahaksin lihtsalt välja tuua veel paar huvitavat seika.
Üks väga tore koht on uue juhi valimise stseen, kus pealik Boka (Indrek Ojari) otsustab, et on vaja korraldada uued valimised. Seda tehaksegi - koos sõnavõttude ja hääletustega. Sellest stseenist jäi kõige enam meelde valimisnõukogu esimees (Argo Aadli) ja Richter (Andero Ermel). Viimasel olid eriti huvitavad sõnavõtud, millest esimene sisaldas sõnavara, mille arusaamiseks vajaks igaüks leksikoni. Teisel sõnavõtul korrutas ta pidevalt ühte sõna, mis lõpus täiesti absurdselt naljakaks muutus. See kõlas umbes nii: "seoses koosolekuliikmete koosolekukorra rikkumisega, teatan, et koosolekuliikmed saavad koosolekul karistada, kui on tegemist koosolekukorra rikkumisega koosolekul..." Esimees ei osanud midagi Richteri sõnavõttude peale öelda. Peale vaikset tänamist palus ta edaspidi rääkida inimese moodi.
Koosolekul räägiti läbi papptorude ninakinni-häälega, mis mõjus kuidagi ametlikult, kuid samas väga naljakalt. Pärast pikka arutlemist ja hääletamist saadi aru, et võitis ikkagi endine juht - Boka.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
On ju teada-tuntud ütlemine teatrivallas - kui laval on püss, peab sellest ka pauku tulema. Sama oli ka Linnateatri "Pal tänava posite" tükis. Kui mindi botaanikaaeda Punasärkide valdustesse luurele, ilmus lava alt äkitselt nähtavale pisikene veekogu. Tegemist oli nutika lavalahendusega - tõmmati üles kaks luugiust, kui juba oligi olemas vesi ja taimed. Toosama vesi mõjuski siis antud püssina. Ja pauku tehti ka, sest ei möödunud vist viit minutitki, kui vaene Nemecsek (Mikk Jürjens) juba "basseinis" ulpis. Ehk liiga etteaimatav tundus see käik. Kui ma enne mainisin, et tükis oli palju ootamatut, siis antud vettehüpe sinna alla küll ei kuulunud.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Etendus lõpes süžeele vastavalt kurvalt. Kui Pal tänava poisid sõdisid Punasärklastega, oli vaene Nemecsek haige. Hoolimata oma haigusest tormas ta oma kambale appi, ning tänu temale võideti sõda.
 |
| Tallinna Linnateatri koduleheküljelt |
Hoolimata Nemecseki headusest ja lahkest olemusest suri ta haigusesse. Temast tehti enne tema surma kapten.
Pealtnäha võib öelda, et tegemist oli 3 tundi kestva komöödiaetendusega, kuna pea iga stseen kubises naljast. Tegelikult oli sisu aga palju sügavam - seda mainisin ka postituse alguses. Loo temaatika on tegelikkuses väga kurb, kui sellele mõtlema hakata - väikesed koolipoisid ju kõigest mängivad, kuid tegelikult otsustatakse juba nii suurte küsimuste üle, et lugu lõpeb ühe lapse surmaga.
Minu detailne sissekanne hakkab lõppema. Kuigi piletid selle aasta etendusele on vist juba välja müüdud, tahan ma siiski seda tükki soovitada. Kui avaneb võimalus seda vaatama minna, siis ära kahtle - mine. See kolm tundi möödub kui linnulennul väga head tükki vaadates. Ja üleüldse on suvi. Ja kuna teatrimajad lähevad peatselt suvepuhkusele, soovitan ma käia just vabaõhulavastusi vaatamas, sest neid ju talvel vaadata ei saa :)
MTP
25 mai 2013
Kevadine Luts
23. mail käisin Eesti Draamateatris vaatamas "Kevadist Lutsu". Seekordne postitus ei kippunudki nii kiiresti tulema - tavaliselt kirjutan samal päeval, kui etendust nägin ja jagan laiemale ringile järgmisel päeval. Seekord siis pisut teistmoodi ja ma isegi ei tea, kas see on halb või hea, et kohe ei kirjutanud.
"Kevadist Lutsu" mängitakse Eesti Draamateatri suures saalis. Esietendus oli 13. novembril 2012. aastal. Lavastaja on Uku Uusberg ning osades on Roland Laos, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Hilje Murel, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Kristo Viiding, Mari Lill, Pääru Oja, Henrik Toompere jr jr, Raimo Pass ja Tõnu Oja.
Etendus on Oskar Lutsu (Roland Laos) elust. See on tema elust läbi mitmete aastate. Alates sellest, kui ta oli pisikene poiss ja kavala naeratuse ning O-jalgadega ringi käis ja õhku kirjutas (kuna paber oli ju liiga hinnaline), kuni selleni, kui valmis tema "Kevade".
Mind üllatas, kui hästi mängisid täiskasvanud meesnäitlejad väikseid lapsi - esmalt Roland Laos (Luts) ja siis ka Kristo Viiding (vend Arno; vend Tutt). Nii siiralt, armsalt ja äratuntavalt pole ma vist näinudki täiskasvanud näitlejaid väikelapsi mängimas. Kui Kristo Viiding hällis pisikest beebi Arnot mängis, ma lausa nägin sära ta silmis.
Minu üks lemmikutest oli ka Tiit Sukk. Ta on olnud vist eluaeg mu üks lemmiknäitlejaid. Ja jääb selleks edasi, tahes, mis rollis. Temas lihtsalt on mingi võluv eripära või omadus ning ma isegi ei oska seda õigesti sõnastada. Ta on inimene, kes mõjub hästi lihtsalt sellisena, nagu ta on. Öeldakse ju, et osad andekad näitlejad on erilised selle poolest, kui suudavad erinevaid rolle hästi välja mängida. Minuarvates on Tiit Sukk just selline, kes ei pea publikule meeldimiseks palju vaeva nägema, kuna ta mõjub juba iseendana väga hästi.
Väga hästi oli ära kasutatud Draamateatri boonust - pöördlava. Tänu sellele vahetati kiiresti lavatehnikat ja stseene ning vedelema ei jäänud üleliigseid ja häirivad dekoratsioone.
Mind pisut häiris stseenide venivus. Ühes varasemas postituses rääkisin ma Linnateatri "Tõest ja õigusest", mis kestis 5 tundi ning mul ei tekkinud kunagi tunnet, et etendus venib. Nüüd, selle etenduse puhul, mis kusjuures kestis 3 ja pool tundi, tekkis mul aga see tunne küll.
Ühe häiriva detailina tooksin veel välja Jeekimi (Kristo Viiding) rolli. Mustades nahkriietes loom (või kes teab, mis tegelane ta selline oli), sattus aeg-ajalt lavale tõmbles seal sihitult ringi ja kadus (ja mõne aja pärast saabus uuesti). Ei saanud mina aru, milleks seda Jeekimit vaja oli. Võimalik, et ta oli justkui millegi sümbol või oluline kajastus, kuid mina tema olulisusest aru ei saanud.
Kokkuvõtvalt ütleksin, et see on hea lavastus. Andrus Kivirähk, selle etenduse autor, on kirjutanud väga hea süžee ning Uku Uusberg lavastajana teostas selle hästi ära. Loomulikult ei toimi midagi ilma näitlejateta ning ka nemad said kenasti hakkama. Tahaksin seda etendust võrrelda paljude teiste sellistega, mis ei tekitanud minus seda "VAU-d", kuid olid ikkagi liiga head, et nende kohta midagi negatiivset öelda.
MTP
"Kevadist Lutsu" mängitakse Eesti Draamateatri suures saalis. Esietendus oli 13. novembril 2012. aastal. Lavastaja on Uku Uusberg ning osades on Roland Laos, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Hilje Murel, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Kristo Viiding, Mari Lill, Pääru Oja, Henrik Toompere jr jr, Raimo Pass ja Tõnu Oja.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Etendus on Oskar Lutsu (Roland Laos) elust. See on tema elust läbi mitmete aastate. Alates sellest, kui ta oli pisikene poiss ja kavala naeratuse ning O-jalgadega ringi käis ja õhku kirjutas (kuna paber oli ju liiga hinnaline), kuni selleni, kui valmis tema "Kevade".
Mind üllatas, kui hästi mängisid täiskasvanud meesnäitlejad väikseid lapsi - esmalt Roland Laos (Luts) ja siis ka Kristo Viiding (vend Arno; vend Tutt). Nii siiralt, armsalt ja äratuntavalt pole ma vist näinudki täiskasvanud näitlejaid väikelapsi mängimas. Kui Kristo Viiding hällis pisikest beebi Arnot mängis, ma lausa nägin sära ta silmis.
Minu üks lemmikutest oli ka Tiit Sukk. Ta on olnud vist eluaeg mu üks lemmiknäitlejaid. Ja jääb selleks edasi, tahes, mis rollis. Temas lihtsalt on mingi võluv eripära või omadus ning ma isegi ei oska seda õigesti sõnastada. Ta on inimene, kes mõjub hästi lihtsalt sellisena, nagu ta on. Öeldakse ju, et osad andekad näitlejad on erilised selle poolest, kui suudavad erinevaid rolle hästi välja mängida. Minuarvates on Tiit Sukk just selline, kes ei pea publikule meeldimiseks palju vaeva nägema, kuna ta mõjub juba iseendana väga hästi.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Väga hästi oli ära kasutatud Draamateatri boonust - pöördlava. Tänu sellele vahetati kiiresti lavatehnikat ja stseene ning vedelema ei jäänud üleliigseid ja häirivad dekoratsioone.
Mind pisut häiris stseenide venivus. Ühes varasemas postituses rääkisin ma Linnateatri "Tõest ja õigusest", mis kestis 5 tundi ning mul ei tekkinud kunagi tunnet, et etendus venib. Nüüd, selle etenduse puhul, mis kusjuures kestis 3 ja pool tundi, tekkis mul aga see tunne küll.
Ühe häiriva detailina tooksin veel välja Jeekimi (Kristo Viiding) rolli. Mustades nahkriietes loom (või kes teab, mis tegelane ta selline oli), sattus aeg-ajalt lavale tõmbles seal sihitult ringi ja kadus (ja mõne aja pärast saabus uuesti). Ei saanud mina aru, milleks seda Jeekimit vaja oli. Võimalik, et ta oli justkui millegi sümbol või oluline kajastus, kuid mina tema olulisusest aru ei saanud.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Kokkuvõtvalt ütleksin, et see on hea lavastus. Andrus Kivirähk, selle etenduse autor, on kirjutanud väga hea süžee ning Uku Uusberg lavastajana teostas selle hästi ära. Loomulikult ei toimi midagi ilma näitlejateta ning ka nemad said kenasti hakkama. Tahaksin seda etendust võrrelda paljude teiste sellistega, mis ei tekitanud minus seda "VAU-d", kuid olid ikkagi liiga head, et nende kohta midagi negatiivset öelda.
MTP
22 mai 2013
Lantimiskunstnikud
Teisipäeval, 21. mail käisin vaatamas Linnateatri etendust "Lantimiskunstnikud". Etendust mängitakse Hobuveskis. Etenduse autorid-lavastajad on Diana Leesalu ja Paavo Piik. Tükis mängivad Liis Lass, Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius ja Priit Pius.
Esietendus oli 29. septembril, aastal 2012.
Etenduse peateemaks, nagu seda pealkirjastki võis järeldada, on lantimine. See on lugu sellest, kuidas kolm nohiklikku poissi (Märt Pius, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet) tahavad "naisi saada".
Tegu on täiskasvanud meestega, kellel on elus pealtnäha kõik olemas. Puudu on vaid naised. Nende kogemused naistega on pea olematud. Need vähesedki kokkupuuted on olnud ehk emade või tädide... või siis arvuti seltis (sealt teatud filme vaadates). Kolm poissi tutvuvad aga lantimiskoolis, mille õpetaja (Karl-Andreas Kalmet) hakkab poisse naiste osas välja koolitama.
Õpetaja hakkab poisse kardinaalselt muutma. Esmalt tuunitakse nende välimust - prillipoiss saab läätsed, kampsunist saab tagi, õnneketsidest stiilised kingad...
Siis hakatakse muutma nende mõtlemist. Koolitaja poolt tuleb mitmeid nippe, kuidas naiste tähelepanu võita: naise enesehinnanguga mängimine; "kolme sekundi reegel"; rumala, pimeda ja kurdi hiire mäng; ekside mängutoomine; kolmnurk; silmavaatamine jne jne. Poisid kirjutavad hoolikalt kõik kuni viimse sõnani üles. Antud nippidest kujunevad välja poistele justkui kindlad reeglid, mille järgi elada.
Kuidas reageerivad lähenemisvõtetele aga naised? Alguses tundub kõik tomivat. Üks nohik, kes elas emaga (Maiken Schmidt) ja viimane pidas teda juba geiks, hakkab nüüd koju tulema iga öö erineva naisega. Teistelgi läheb edukalt, kuni hetkeni, kui kohatakse tüdrukut, keda juba paar päeva tagasi samade võtetega landiti. Loomulikult antakse korvi, kuna kaks korda järjest samasugune lähenemiskatse enam ei toimi.
Maiken Schmidtil oli lisaks hellale ja hoolivale emarollile veel kaks rolli - ööklubis tantsiv tibike ja korralik ning pisut konservatiivne kontoritüdruk. On hämmastav, kui erinevad need kolm rolliolid ning kui suurepäraselt ta kõigi nendega toime tuli.
Ka Liis Lassil oli rohkem, kui üks roll - lisaks teise klubitibi kujutamisele kehastas ta veel superstaari - kaunit lauljannat Mai-Liis Juunit. Temalauldud "Hipster Lover Boy" kummitab mind siiani veel.
Priit Pius mängis realistlikku ning tõsist, kuid samas väga lihtsat meest. Tal on omad põhimõtted, mis tunduvad vastandlikud lantimiskoolis õpetatule. Ta on tagasihoidlik, kuid mehine. Teda huvitasid ikkagi suuremad küsimused nagu näiteks - "Mis on elu mõte?"
Lõpuks sai Märt Piusi kehastatud isehakanud lantija aru, et ei ole eriti tark selliste reeglite järgi elada. Talle meeldis ta töökaaslane - kontoritüdruk, mitte need kõik klubist saadud naised.Ta oli vahepeal töölt lahkunud ning kui mõistuse oli taas pähe võtnud, anti talle töökoht tagasi. Ta julges lõpuks kontoritüdrukule tunnistada, et olenemata päheõpitud reeglitest ja sellega saadud naistest soovib ta ikka temaga olla.
Tegemist oli väga tempoka, kuid samas humoorika etendusega. Hästi joonistusid välja konkreetsete inimtüüpide olemused (liigselt hooliv ema, tüüpilised nohkarid, naiivsed klubitšikid). Mulle meeldis lavakasutus (kahel korrusel mängimine) ja lavakujundus (näiteks keskelolev nelinurkne moodustis, mis täitis voodi, kui ka videoekraani rolli).
Minule väga meeldis, olenemata sellest, et nägin etendust teist korda.
Ma loodan siiralt, et keegi ei võta sellest etendust õppust ja uute päheõpitud lantimisreeglitega omale eluarmastust otsima ei lähe.
MTP
Esietendus oli 29. septembril, aastal 2012.
Etenduse peateemaks, nagu seda pealkirjastki võis järeldada, on lantimine. See on lugu sellest, kuidas kolm nohiklikku poissi (Märt Pius, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet) tahavad "naisi saada".
 |
| Tallinna Linnateatri facebooki lehelt |
Õpetaja hakkab poisse kardinaalselt muutma. Esmalt tuunitakse nende välimust - prillipoiss saab läätsed, kampsunist saab tagi, õnneketsidest stiilised kingad...
Siis hakatakse muutma nende mõtlemist. Koolitaja poolt tuleb mitmeid nippe, kuidas naiste tähelepanu võita: naise enesehinnanguga mängimine; "kolme sekundi reegel"; rumala, pimeda ja kurdi hiire mäng; ekside mängutoomine; kolmnurk; silmavaatamine jne jne. Poisid kirjutavad hoolikalt kõik kuni viimse sõnani üles. Antud nippidest kujunevad välja poistele justkui kindlad reeglid, mille järgi elada.
 |
| Tallinna Linnateatri facebooki lehelt |
Kuidas reageerivad lähenemisvõtetele aga naised? Alguses tundub kõik tomivat. Üks nohik, kes elas emaga (Maiken Schmidt) ja viimane pidas teda juba geiks, hakkab nüüd koju tulema iga öö erineva naisega. Teistelgi läheb edukalt, kuni hetkeni, kui kohatakse tüdrukut, keda juba paar päeva tagasi samade võtetega landiti. Loomulikult antakse korvi, kuna kaks korda järjest samasugune lähenemiskatse enam ei toimi.
Maiken Schmidtil oli lisaks hellale ja hoolivale emarollile veel kaks rolli - ööklubis tantsiv tibike ja korralik ning pisut konservatiivne kontoritüdruk. On hämmastav, kui erinevad need kolm rolliolid ning kui suurepäraselt ta kõigi nendega toime tuli.
Ka Liis Lassil oli rohkem, kui üks roll - lisaks teise klubitibi kujutamisele kehastas ta veel superstaari - kaunit lauljannat Mai-Liis Juunit. Temalauldud "Hipster Lover Boy" kummitab mind siiani veel.
 |
| Tallinna Linnateatri facebooki lehelt |
Lõpuks sai Märt Piusi kehastatud isehakanud lantija aru, et ei ole eriti tark selliste reeglite järgi elada. Talle meeldis ta töökaaslane - kontoritüdruk, mitte need kõik klubist saadud naised.Ta oli vahepeal töölt lahkunud ning kui mõistuse oli taas pähe võtnud, anti talle töökoht tagasi. Ta julges lõpuks kontoritüdrukule tunnistada, et olenemata päheõpitud reeglitest ja sellega saadud naistest soovib ta ikka temaga olla.
Tegemist oli väga tempoka, kuid samas humoorika etendusega. Hästi joonistusid välja konkreetsete inimtüüpide olemused (liigselt hooliv ema, tüüpilised nohkarid, naiivsed klubitšikid). Mulle meeldis lavakasutus (kahel korrusel mängimine) ja lavakujundus (näiteks keskelolev nelinurkne moodustis, mis täitis voodi, kui ka videoekraani rolli).
Minule väga meeldis, olenemata sellest, et nägin etendust teist korda.
Ma loodan siiralt, et keegi ei võta sellest etendust õppust ja uute päheõpitud lantimisreeglitega omale eluarmastust otsima ei lähe.
MTP
18 mai 2013
Tõde ja õigus. II osa.
Reedel, 17. mail käisin Tallinna Linnateatris vaatamas etendust "Tõde ja õigus". Tegemist on kuulsa Tammsaare romaani II osaga, mille lavastaja on Elmo Nüganen.
Mind pisut hirmutas teadmine, et etenduses on kolm vaatust ning kestab kokku ligi 5 tundi. Kahjuks polnud ma Tammsaare töödega varem eriti kokku puutunud. Paar suve tagasi nägin Vargamäel etendust "Tõde ja õigus III" (samuti Linnateatri etendus). Koolis me ei ole veel "Tõde ja õigust" lugenud ning seega ma ei osanudki sellest etendusest midagi oodata.
Nähtud paar esimest minutit, taipasin, et tegu on väga hea lavastusega. Tundsin ära kohe hea Linnateatri stiili. Ma ei oska seda kirjeldada, aga käies erinevates teatrites, on olenemata etenduse tekstist siiski aru saada, kui erinevad stiilid erinevatel teatritel tegelikult on. Mõistagi on põhjus ka selles, et etenduse lavastaja on Elmo Nüganen. Nüganenilt ei ole ma mitte ühtegi halba tükki näinud - mitte kunagi - päris ausalt. Teisena muidugi ka see, et näitlejate trupp on ühtlaselt tugev. Igal rollil, siis suuremal või väiksemal, oli huvitav karakter ning kui keegi paluks minult ühe lemmiku valida, ei suudaks ma seda teha. Ma arvan, et Elmo Nüganeni üks suuremaid plusse ongi see, et ta suudab iga tegelase huvtavaks luua. Näitena võin tuua kasvõi tema suvelavastuse "Scapini kelmused" - etenduses terve 25. lend, kuid iga tegelane oli nii omanäoline ning silmapaistev ja olles näinud etendust 11 korda, hakkasid kõik tegelased mulle erineval viisil sümpatiseerima. Kuid hetkel ei soovi ma siiski rääkida "Scapinist" (kuigi mul on siiralt kahju, et mul seda blogi nii vähe aega on olnud - nii huvitavatest arvustustest on see ilma jäänud), praeguses postituses keskenduksin siiski "Tõele ja õigusele".
Tegemist oli mõnusalt vaimuka etendusega. Väga humoorikas oli Mauruse kooli matemaatikatund, kus uus matemaatikaõpetaja Molotov (Allan Noormets) palus õpilastel tahvli peal võrrandeid lahendada. Kes ladus rida ikse, kes kirjutas meeletult suuresti ja valesti, kes tegi lausa jooniseid... Indrek Paasil (Karl-Andreas Kalmet) oli veidi lootust, kuid kokkuvõttes olid õpetaja arvates kõik õpilased ikka päris lorud.
Kohati tundus etendus publikule isegi liiga vaimukas. Ilmselt tulenes see publikust, kellest enamik tundusid kooliõpilased - kippusid naerma iga pisema liigutuse või lause peale. Veidi kurb oli vaid see, et ka tõsisema koha peal naerdi... Kuid mis siis ikka, igaüks tõlgendab mingeid mõtteid isemoodi ning ilmselt nähti "Tões ja õiguses" mõne inimese poolt komöödiaetendust - ei tea.
Kokkuvõtteks võin öelda, et need viis tundi möödusid kui linnulennul. Tegemist oli VÄGA HEA etendusega - julgen kõigile soovitada ning kindlasti ka neile, kes "Tõde ja õigust" lugema peavad. Tänu etendusele muutus igavana näiv vanaaegne klassika palju huvitavamaks ning kui isegi seda lugema pean, teen seda kindlasti meelsamini, kui ehk enne seda etendust oleksin teinud.
MTP
Mind pisut hirmutas teadmine, et etenduses on kolm vaatust ning kestab kokku ligi 5 tundi. Kahjuks polnud ma Tammsaare töödega varem eriti kokku puutunud. Paar suve tagasi nägin Vargamäel etendust "Tõde ja õigus III" (samuti Linnateatri etendus). Koolis me ei ole veel "Tõde ja õigust" lugenud ning seega ma ei osanudki sellest etendusest midagi oodata.
Nähtud paar esimest minutit, taipasin, et tegu on väga hea lavastusega. Tundsin ära kohe hea Linnateatri stiili. Ma ei oska seda kirjeldada, aga käies erinevates teatrites, on olenemata etenduse tekstist siiski aru saada, kui erinevad stiilid erinevatel teatritel tegelikult on. Mõistagi on põhjus ka selles, et etenduse lavastaja on Elmo Nüganen. Nüganenilt ei ole ma mitte ühtegi halba tükki näinud - mitte kunagi - päris ausalt. Teisena muidugi ka see, et näitlejate trupp on ühtlaselt tugev. Igal rollil, siis suuremal või väiksemal, oli huvitav karakter ning kui keegi paluks minult ühe lemmiku valida, ei suudaks ma seda teha. Ma arvan, et Elmo Nüganeni üks suuremaid plusse ongi see, et ta suudab iga tegelase huvtavaks luua. Näitena võin tuua kasvõi tema suvelavastuse "Scapini kelmused" - etenduses terve 25. lend, kuid iga tegelane oli nii omanäoline ning silmapaistev ja olles näinud etendust 11 korda, hakkasid kõik tegelased mulle erineval viisil sümpatiseerima. Kuid hetkel ei soovi ma siiski rääkida "Scapinist" (kuigi mul on siiralt kahju, et mul seda blogi nii vähe aega on olnud - nii huvitavatest arvustustest on see ilma jäänud), praeguses postituses keskenduksin siiski "Tõele ja õigusele".
Tegemist oli mõnusalt vaimuka etendusega. Väga humoorikas oli Mauruse kooli matemaatikatund, kus uus matemaatikaõpetaja Molotov (Allan Noormets) palus õpilastel tahvli peal võrrandeid lahendada. Kes ladus rida ikse, kes kirjutas meeletult suuresti ja valesti, kes tegi lausa jooniseid... Indrek Paasil (Karl-Andreas Kalmet) oli veidi lootust, kuid kokkuvõttes olid õpetaja arvates kõik õpilased ikka päris lorud.
Kohati tundus etendus publikule isegi liiga vaimukas. Ilmselt tulenes see publikust, kellest enamik tundusid kooliõpilased - kippusid naerma iga pisema liigutuse või lause peale. Veidi kurb oli vaid see, et ka tõsisema koha peal naerdi... Kuid mis siis ikka, igaüks tõlgendab mingeid mõtteid isemoodi ning ilmselt nähti "Tões ja õiguses" mõne inimese poolt komöödiaetendust - ei tea.
Kokkuvõtteks võin öelda, et need viis tundi möödusid kui linnulennul. Tegemist oli VÄGA HEA etendusega - julgen kõigile soovitada ning kindlasti ka neile, kes "Tõde ja õigust" lugema peavad. Tänu etendusele muutus igavana näiv vanaaegne klassika palju huvitavamaks ning kui isegi seda lugema pean, teen seda kindlasti meelsamini, kui ehk enne seda etendust oleksin teinud.
MTP
16 mai 2013
Tund aega, et hinge minna
15. mail käisin emaga Eesti Draamateatris. See teatrikülastus oli osa tema emadepäevakingist, mis veel realiseerimata oli.
Jõudnud Draamateatri ette, tabas mind suur nostalgia. Olen selles majas ju palju aega veetnud. Kahjuks pole aga viimasel ajal jõudnud seda maja külastada. Olles pisikene, tatsasin ikka mööda Draamateatrit ringi, kui ema tööjuures olin.
"Oi, kas see on sinu tütar? Ta on täpselt sinu nägu! Ja nii suureks kasvanud. Mina mäletan, kui ta veel väikene tüdruk oli ja siin ringi jalutas..." tervitati mu ema juba uksepeal piletikontrollis töötava tädi poolt.
Ma mäletasin neid garderoobilette... aga need olid ju mulle lõuani? Kuidas need nii madalad on?
See maja. Varem tundus see kuidagi nii suur ja võimas. Nüüd, aga nii pisikene. Ilmselt olen mina kasvanud. Tõsi, vahepeal oli Draamateatris põhjalik remont, peale mida ka minu ema seal enam ei töötanud, kuid palju vana tundisn ära selles uues. Kasvõi needsamad laesolevad lühtrid, mis ikka veel seda ilusat maja kaunistavad.
Lisaks meeletule nostalgiarõõmule sain ka toreda teatrielamuse ja seda päris huvitava etenduse näol.
Jõudnud Draamateatri ette, tabas mind suur nostalgia. Olen selles majas ju palju aega veetnud. Kahjuks pole aga viimasel ajal jõudnud seda maja külastada. Olles pisikene, tatsasin ikka mööda Draamateatrit ringi, kui ema tööjuures olin.
"Oi, kas see on sinu tütar? Ta on täpselt sinu nägu! Ja nii suureks kasvanud. Mina mäletan, kui ta veel väikene tüdruk oli ja siin ringi jalutas..." tervitati mu ema juba uksepeal piletikontrollis töötava tädi poolt.
See maja. Varem tundus see kuidagi nii suur ja võimas. Nüüd, aga nii pisikene. Ilmselt olen mina kasvanud. Tõsi, vahepeal oli Draamateatris põhjalik remont, peale mida ka minu ema seal enam ei töötanud, kuid palju vana tundisn ära selles uues. Kasvõi needsamad laesolevad lühtrid, mis ikka veel seda ilusat maja kaunistavad.
Lisaks meeletule nostalgiarõõmule sain ka toreda teatrielamuse ja seda päris huvitava etenduse näol.
"Tund aega, et hinge minna" oli etendus, mida me Draamateatri väikeses saalis vaatamas käisime. Tegemist on monolavastusega, kus mängib Viire Valdma. Etenduse tekstiautor ja lavastaja on Kristel Leesmend ning esietendus oli 16. veebruaril, aastal 2013.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Etendus räägib sellest, kuidas naisel on ees ootamas kohtumine. Ajapikku hakkab selguma, et ilmselt on tegemist tema lähedasega - arvatavasti isaga. Ta on segases olukorras, ei tea, kuidas minna, mida öelda, milliseid žeste teha, mida tegemata jätta ning kuidas külastatav üldse ära tunda. Tegemist oli sisemonoloogiga, iseendaga pidas ta plaani, mida teha. Tal oli tund aega, et sündmusesse süveneda ning see oma peas läbi elada - seda ta tegigi.
Viire Valdma sai minuarvates etendusega suurepäraselt hakkama. Tegemist oli monoetendusega, kus ta pidi pisut üle tunni täiesti iseseisvalt laval hakkama saama. Oli vaid tema ja üks punane redelitaoline moodustis lava parempoolses osas, kuhu ta tihti oma mantli riputas ja siis jälle tagasi võttis... Ega tal muud tegevust peale juuste sättimise ning riietuse kohendamise polnudki (mõistagi oli siinkohal tegemist teadliku kohendamisega).
Tema poolt olid väga usutavalt edastatud tekst ja tunded. Etenduse lõppedes, viimaseid lauseid öeldes ma isegi nägin tal silmis kerget nutumaiku. See pani mind suuresti järelemõtlema sellele, kui oluline on teksti süvendeda ja emotsioone edasi anda, isegi, kui tekst pole seotud isikliku kogemusega.
Tema poolt olid väga usutavalt edastatud tekst ja tunded. Etenduse lõppedes, viimaseid lauseid öeldes ma isegi nägin tal silmis kerget nutumaiku. See pani mind suuresti järelemõtlema sellele, kui oluline on teksti süvendeda ja emotsioone edasi anda, isegi, kui tekst pole seotud isikliku kogemusega.
Eestis on vähe sellelaadseid etendusi mängitud (eriti veel naisosatäitjaga monoetendust). Viirele oli antud mõnusalt stiilne välimus ja üleüldse näeb ta enda ea kohta väga hea välja. Tegemist on väga võimeka näitlejaga, keda ma sellises rollis nägin esimest korda (ning ta suutis mind positiivselt üllatada).
15. mai oli minule üleüldse väga huvitav päev. Sama päeva lõunal kaitsesin ma oma gümnaasiumi teatriteemalise uurimistöö ("Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 20. lend") hindele 5 ning õhtune teatrikülastus mõjus kui preemiana selle eest. Missest, et teatrikülastamine ei ole minupuhul ebatavaline ning homme lähen juba ühte teist etendust vaatama. Sellest saate aga lähemalt lugeda minu järgmises postituses.
MTP
06 mai 2013
Hukkamõistu koor
 |
| R. Baskini projektiteatri Kell Kümme kodelehelt |
Seekord sain elamuse jällegi teatrilt, mida ammu külastanud polnud. Ma ei tea, kas seda saab teatriks, kui selliseks üldse pidada. Ilmselt ikka saab. Tegu oli Roman Baskini projektiteatri Kell Kümme lavastusega "Hukkamõistu koor". Etendust, mida mina vaatamas käisin, mängiti Salme Kultuurikeskuses. Lavastaja on Roman Baskin, esietendus oli 7. märtsil, 2013. aastal. Tegelasi on selles etenduses kokku 13, kuid tuntumad näitlejad, kes tükis kaasa tegid, on ehk Marko Matvere, Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Epp Eespäev, Pirjo Levandi, Tõnu Kilgas, Karin Rask ja Merle Palmiste.
 |
| R. Baskini projektiteatri Kell Kümme kodelehelt |
Kui Guy Jones (M. Matvere) ooperi proovidesse jõuab, on kõik osad juba välja jalagtud ning talle otsustatakse siiski võimalus anda ühe pisikese rolli näol. Edasine teekond viib ta aga läbi rollide vahetumise peaosani välja. Palju vahejuhtumeid oli ka Jonesi ja provintsi naiste vahel. Tema suureks miinuseks oli see, et ta ei osanud kunagi "EI" öelda, ning see tõi talle palju tahtmatut kaela.
Mulle meeldis näitlejate valik. Ma arvan, et sellise koosseisuga sobiti hästi rollidesse ning ka omavahel kokku. Ma oleksin tahtnud natukene rohkem laulmist kuulata. Tegu ei olnud küll muusikaliga, rääkimata ooperist, kuid siiski... Eriti veel arvestades asjaolu, et rolli on saanud ka kuulus ooperitäht Pirjo Levandi. Selle küllaltki vähese laulmise põhjal saan öelda, et mulle kohutavalt meeldis hoopis Marko Matvere laulmine. Tema tugev ja vali hääl on mulle varemgi kõrvu jäänud, ning sellel etenduselgi ei pidanud ma selles suhtes pettuma. Mind häiris ka pisut see, et stseenid olid päris pikaks venitatud. Ma saan aru, et tekst on ju Alan Ayckbourni oma ja lavastaja, olgu see kes tahes, seda muuta ei tohiks. Asjade edasikulgemine oli pisut aeglane. Samuti oli lõpp kuigivõrd etteaimatav. Eelnevaga ei saa ma muidugi midagi lavastajale ette heita. Ilmselt ei sobinud see etendus mulle sisulise poole pealt väga palju.
Muidugi oli palju ka positiivset. Kui jätta kõrvale näitekirjaniku tekst kui selline, siis näitlejad said oma rollidega hästi hakkama.
Tegu ei olnud etendusega, mis oleks tekitanud minus selle "VAU" efekti. Samas olen palju kehvemaid lavastusi näinud ning seda etendust ei tahaks sinna kehvade kategooriasse ka liigitada. Pigem liigenduks etendus minu taluvus/meelduvusskaalal kuhugile keskele.
MTP
30 aprill 2013
Miks inimesed käivad teatris?
Ma pole käinud paar nädalat (loe: pikka aega) mõnda etendust vaatamas ja selleks, et mitte blogi välja suretada, mõtlesin lihtsalt kirjutada. Seekordne postitus on pisut teistsugune. Mind on pikemat aega painanud üks teema. Tegelikult kirjutasin ma samal teemal juba varem, ning soovisin seda teksti kasutada kuskil mujal (kes teab, see teab). Kuna ma seda siiski ei teinud, mõtlesin oma arvamust jagada ka Teiega. Aluseks olen võtnud sellesama, juba varem kirjutatud teksti.
Tekst sisaldab kohati irooniat ja liialdusi - lihtsalt hoiatan :)
Miks inimesed käivad teatris?
Loogiline - meelelahutus.
Kuid kas alati...?
Tegelikult on aga minuarvates kolme tüüpi teatrikülastajaid:
1) Tulihingelised teatriinimesed. Võtavad igat etendust, kui elu suursündmust. Ahmivad viimase hingetõmbeni sisse teatri lõhna. Nende inimeste puhul pole küsimustki teatrisse minemises, sest enne küsimuse lõppemist nad juba jooksevad selle poole. (okei, kunstiline liialdus).
2) Normaalsed inimesed. Neile ongi teater tavaline koht, võrdsel pulgal kino, kontserdite jms meelelahutusega. Neile inimestele meeldib paar korda aastas teatris käia, nad käivad seal hea meelega ja võtavad seda, kui elu normaalset osa.
3) "Teatriarmastajad". Justnimelt jutumärkides. See on inimtüüp, kellest ma pikemalt rääkida tahaksin. Need on inimesed, kes käivad teatris vaid selleks, et saada kirja järjekordne linnukene oma märkmikus. Need on inimesed, kes näitavad, et on huvitatud kultuurist ja teatrist, kuid tegelikult...?
Kas pole mitte inetu, kui need moodsa ajastu ärimehed- ja naised istuvad isegi ETENDUSE AJAL facebookis, twitteris või kurat teab, kus?
Nad ei suvatse isegi sekundiks pilku tõsta oma pisikeselt ekraanilt, et vaadata, mis laval toimub. Kahjuks ei olnud siin tegu kunstilise liialdusega, vaid kurva tõsiasjaga. See on tore, et maailm areneb ja et tehnika võimaldab tänapäeva inimesele pea kõike, ning ma ei laida seda maha... aga milleks sa tulid siis teatrisse? Kas tõesti selleks, et teha etenduse ajal facebookis check in oma teatrikülastusest ja näidata ka teistele, kui kultuurilembene sa oled...? Justnimelt, et näidata teistele... MILLEKS küll? Kas tõesti selleks, et noogutada vestluses kaasa: "jaa, nägin ka seda etendust, see oli päris t o r e", aga ega sa rohkemat ju öelda ei oska. Sa ei näinudki etendust, olid ju facebookis...
Peale "huvitavat etendust" tormatakse esimese asjana baari ning peale teist vaatust koju.
Ja neid Nähtusi on olnud palju... Minu ema, kes on töödanud teatris 13 aastat, on ka naljaga öelnud, et see ei ole üldse mitte ebatavaline, et mees, kelle naine on poolvägisi teatrisse kaasa vedanud, leiab ainsa lemmikasjana teatribaarist pits konjakit.
Ma kirjutasin samal teemal "milleks-tulla-teatrisse-kui-sa-ei-taha" põgusalt ka "Printsi ja Kerjuse" postistuses. Ja ma ei taha jätta muljet, nagu ma ajaksin inimesi teatrist minema. Ma tahan, et inimesed oskaksid väärtustada näitlejatööd ja kogu teatritööd. Ma tahan, et inimesed käiksid teatris naudingust, mitte kohustusest (kool, abikaasa, seltskonnaga ühtimine jne).
Ilmselgelt ei muuda ma selle postitusega maailma. Ja mitte ka Eestit või ühte inimestki. See oli lihtsalt väikene mõtteaine.
MTP
Tekst sisaldab kohati irooniat ja liialdusi - lihtsalt hoiatan :)
Miks inimesed käivad teatris?
Loogiline - meelelahutus.
Kuid kas alati...?
Tegelikult on aga minuarvates kolme tüüpi teatrikülastajaid:
1) Tulihingelised teatriinimesed. Võtavad igat etendust, kui elu suursündmust. Ahmivad viimase hingetõmbeni sisse teatri lõhna. Nende inimeste puhul pole küsimustki teatrisse minemises, sest enne küsimuse lõppemist nad juba jooksevad selle poole. (okei, kunstiline liialdus).
2) Normaalsed inimesed. Neile ongi teater tavaline koht, võrdsel pulgal kino, kontserdite jms meelelahutusega. Neile inimestele meeldib paar korda aastas teatris käia, nad käivad seal hea meelega ja võtavad seda, kui elu normaalset osa.
3) "Teatriarmastajad". Justnimelt jutumärkides. See on inimtüüp, kellest ma pikemalt rääkida tahaksin. Need on inimesed, kes käivad teatris vaid selleks, et saada kirja järjekordne linnukene oma märkmikus. Need on inimesed, kes näitavad, et on huvitatud kultuurist ja teatrist, kuid tegelikult...?
Kas pole mitte inetu, kui need moodsa ajastu ärimehed- ja naised istuvad isegi ETENDUSE AJAL facebookis, twitteris või kurat teab, kus?
Nad ei suvatse isegi sekundiks pilku tõsta oma pisikeselt ekraanilt, et vaadata, mis laval toimub. Kahjuks ei olnud siin tegu kunstilise liialdusega, vaid kurva tõsiasjaga. See on tore, et maailm areneb ja et tehnika võimaldab tänapäeva inimesele pea kõike, ning ma ei laida seda maha... aga milleks sa tulid siis teatrisse? Kas tõesti selleks, et teha etenduse ajal facebookis check in oma teatrikülastusest ja näidata ka teistele, kui kultuurilembene sa oled...? Justnimelt, et näidata teistele... MILLEKS küll? Kas tõesti selleks, et noogutada vestluses kaasa: "jaa, nägin ka seda etendust, see oli päris t o r e", aga ega sa rohkemat ju öelda ei oska. Sa ei näinudki etendust, olid ju facebookis...
Peale "huvitavat etendust" tormatakse esimese asjana baari ning peale teist vaatust koju.
Ja neid Nähtusi on olnud palju... Minu ema, kes on töödanud teatris 13 aastat, on ka naljaga öelnud, et see ei ole üldse mitte ebatavaline, et mees, kelle naine on poolvägisi teatrisse kaasa vedanud, leiab ainsa lemmikasjana teatribaarist pits konjakit.
Ma kirjutasin samal teemal "milleks-tulla-teatrisse-kui-sa-ei-taha" põgusalt ka "Printsi ja Kerjuse" postistuses. Ja ma ei taha jätta muljet, nagu ma ajaksin inimesi teatrist minema. Ma tahan, et inimesed oskaksid väärtustada näitlejatööd ja kogu teatritööd. Ma tahan, et inimesed käiksid teatris naudingust, mitte kohustusest (kool, abikaasa, seltskonnaga ühtimine jne).
Ilmselgelt ei muuda ma selle postitusega maailma. Ja mitte ka Eestit või ühte inimestki. See oli lihtsalt väikene mõtteaine.
MTP
Tellimine:
Postitused (Atom)