25 mai 2013

Kevadine Luts

23. mail käisin Eesti Draamateatris vaatamas "Kevadist Lutsu". Seekordne postitus ei kippunudki nii kiiresti tulema - tavaliselt kirjutan samal päeval, kui etendust nägin ja jagan laiemale ringile järgmisel päeval. Seekord siis pisut teistmoodi ja ma isegi ei tea, kas see on halb või hea, et kohe ei kirjutanud.

"Kevadist Lutsu" mängitakse Eesti Draamateatri suures saalis. Esietendus oli 13. novembril 2012. aastal. Lavastaja on Uku Uusberg ning osades on Roland Laos, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Hilje Murel, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Kristo Viiding, Mari Lill, Pääru Oja, Henrik Toompere jr jr, Raimo Pass ja Tõnu Oja.

Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Etendus on Oskar Lutsu (Roland Laos) elust. See on tema elust läbi mitmete aastate. Alates sellest, kui ta oli pisikene poiss ja kavala naeratuse ning O-jalgadega ringi käis ja õhku kirjutas (kuna paber oli ju liiga hinnaline), kuni selleni, kui valmis tema "Kevade".

Mind üllatas, kui hästi mängisid täiskasvanud meesnäitlejad väikseid lapsi - esmalt Roland Laos (Luts) ja siis ka Kristo Viiding (vend Arno; vend Tutt). Nii siiralt, armsalt ja äratuntavalt pole ma vist näinudki täiskasvanud näitlejaid väikelapsi mängimas. Kui Kristo Viiding hällis pisikest beebi Arnot mängis, ma lausa nägin sära ta silmis.
Minu üks lemmikutest oli ka Tiit Sukk. Ta on olnud vist eluaeg mu üks lemmiknäitlejaid. Ja jääb selleks edasi, tahes, mis rollis. Temas lihtsalt on mingi võluv eripära või omadus ning ma isegi ei oska seda õigesti sõnastada. Ta on inimene, kes mõjub hästi lihtsalt sellisena, nagu ta on. Öeldakse ju, et osad andekad näitlejad on erilised selle poolest, kui suudavad erinevaid rolle hästi välja mängida. Minuarvates on Tiit Sukk just selline, kes ei pea publikule meeldimiseks palju vaeva nägema, kuna ta mõjub juba iseendana väga hästi.

Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Väga hästi oli ära kasutatud Draamateatri boonust - pöördlava. Tänu sellele vahetati kiiresti lavatehnikat ja stseene ning vedelema ei jäänud üleliigseid ja häirivad dekoratsioone.

Mind pisut häiris stseenide venivus. Ühes varasemas postituses rääkisin ma Linnateatri "Tõest ja õigusest", mis kestis 5 tundi ning mul ei tekkinud kunagi tunnet, et etendus venib. Nüüd, selle etenduse puhul, mis kusjuures kestis 3 ja pool tundi, tekkis mul aga see tunne küll.

Ühe häiriva detailina tooksin veel välja Jeekimi (Kristo Viiding) rolli. Mustades nahkriietes loom (või kes teab, mis tegelane ta selline oli), sattus aeg-ajalt lavale tõmbles seal sihitult ringi ja kadus (ja mõne aja pärast saabus uuesti). Ei saanud mina aru, milleks seda Jeekimit vaja oli. Võimalik, et ta oli justkui millegi sümbol või oluline kajastus, kuid mina tema olulisusest aru ei saanud.

Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Kokkuvõtvalt ütleksin, et see on hea lavastus. Andrus Kivirähk, selle etenduse autor, on kirjutanud väga hea süžee ning Uku Uusberg lavastajana teostas selle hästi ära. Loomulikult ei toimi midagi ilma näitlejateta ning ka nemad said kenasti hakkama. Tahaksin seda etendust võrrelda paljude teiste sellistega, mis ei tekitanud minus seda "VAU-d", kuid olid ikkagi liiga head, et nende kohta midagi negatiivset öelda.

MTP

22 mai 2013

Lantimiskunstnikud

Teisipäeval, 21. mail käisin vaatamas Linnateatri etendust "Lantimiskunstnikud". Etendust mängitakse Hobuveskis. Etenduse autorid-lavastajad on Diana Leesalu ja Paavo Piik. Tükis mängivad Liis Lass, Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius ja Priit Pius.
Esietendus oli 29. septembril, aastal 2012.

Etenduse peateemaks, nagu seda pealkirjastki võis järeldada, on lantimine. See on lugu sellest, kuidas kolm nohiklikku poissi (Märt Pius, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet) tahavad "naisi saada".
Tallinna Linnateatri facebooki lehelt
Tegu on täiskasvanud meestega, kellel on elus pealtnäha kõik olemas. Puudu on vaid naised. Nende kogemused naistega on pea olematud. Need vähesedki kokkupuuted on olnud ehk emade või tädide... või siis arvuti seltis (sealt teatud filme vaadates). Kolm poissi tutvuvad aga lantimiskoolis, mille õpetaja (Karl-Andreas Kalmet) hakkab poisse naiste osas välja koolitama.
Õpetaja hakkab poisse kardinaalselt muutma. Esmalt tuunitakse nende välimust - prillipoiss saab läätsed, kampsunist saab tagi, õnneketsidest stiilised kingad...
Siis hakatakse muutma nende mõtlemist. Koolitaja poolt tuleb mitmeid nippe, kuidas naiste tähelepanu võita: naise enesehinnanguga mängimine; "kolme sekundi reegel"; rumala, pimeda ja kurdi hiire mäng; ekside mängutoomine; kolmnurk; silmavaatamine jne jne. Poisid kirjutavad hoolikalt kõik kuni viimse sõnani üles. Antud nippidest kujunevad välja poistele justkui kindlad reeglid, mille järgi elada.

Tallinna Linnateatri facebooki lehelt

Kuidas reageerivad lähenemisvõtetele aga naised? Alguses tundub kõik tomivat. Üks nohik, kes elas emaga (Maiken Schmidt) ja viimane pidas teda juba geiks, hakkab nüüd koju tulema iga öö erineva naisega. Teistelgi läheb edukalt, kuni hetkeni, kui kohatakse tüdrukut, keda juba paar päeva tagasi samade võtetega landiti. Loomulikult antakse korvi, kuna kaks korda järjest samasugune lähenemiskatse enam ei toimi.

Maiken Schmidtil oli lisaks hellale ja hoolivale emarollile veel kaks rolli - ööklubis tantsiv tibike ja korralik ning pisut konservatiivne kontoritüdruk. On hämmastav, kui erinevad need kolm rolliolid ning kui suurepäraselt ta kõigi nendega toime tuli.
Ka Liis Lassil oli rohkem, kui üks roll - lisaks teise klubitibi kujutamisele kehastas ta veel superstaari - kaunit lauljannat Mai-Liis Juunit. Temalauldud "Hipster Lover Boy" kummitab mind siiani veel.

Tallinna Linnateatri facebooki lehelt
Priit Pius mängis realistlikku ning tõsist, kuid samas väga lihtsat meest. Tal on omad põhimõtted, mis tunduvad vastandlikud lantimiskoolis õpetatule. Ta on tagasihoidlik, kuid mehine. Teda huvitasid ikkagi suuremad küsimused nagu näiteks - "Mis on elu mõte?"

Lõpuks sai Märt Piusi kehastatud isehakanud lantija aru, et ei ole eriti tark selliste reeglite järgi elada. Talle meeldis ta töökaaslane - kontoritüdruk, mitte need kõik klubist saadud naised.Ta oli vahepeal töölt lahkunud  ning kui mõistuse oli taas pähe võtnud, anti talle töökoht tagasi. Ta julges lõpuks kontoritüdrukule tunnistada, et olenemata päheõpitud reeglitest ja sellega saadud naistest soovib ta ikka temaga olla.

Tegemist oli väga tempoka, kuid samas humoorika etendusega. Hästi joonistusid välja konkreetsete inimtüüpide olemused (liigselt hooliv ema, tüüpilised nohkarid, naiivsed klubitšikid). Mulle meeldis lavakasutus (kahel korrusel mängimine) ja lavakujundus (näiteks keskelolev nelinurkne moodustis, mis täitis voodi, kui ka videoekraani rolli).
Minule väga meeldis, olenemata sellest, et nägin etendust teist korda.
Ma loodan siiralt, et keegi ei võta sellest etendust õppust ja uute päheõpitud lantimisreeglitega omale eluarmastust otsima ei lähe.

MTP

18 mai 2013

Tõde ja õigus. II osa.

Reedel, 17. mail käisin Tallinna Linnateatris vaatamas etendust "Tõde ja õigus". Tegemist on kuulsa Tammsaare romaani II osaga, mille lavastaja on Elmo Nüganen.

Mind pisut hirmutas teadmine, et etenduses on kolm vaatust ning kestab kokku ligi 5 tundi. Kahjuks polnud ma Tammsaare töödega varem eriti kokku puutunud. Paar suve tagasi nägin Vargamäel etendust "Tõde ja õigus III" (samuti Linnateatri etendus). Koolis me ei ole veel "Tõde ja õigust" lugenud ning seega ma ei osanudki sellest etendusest midagi oodata.

Nähtud paar esimest minutit, taipasin, et tegu on väga hea lavastusega. Tundsin ära kohe hea Linnateatri stiili. Ma ei oska seda kirjeldada, aga käies erinevates teatrites, on olenemata etenduse tekstist siiski aru saada, kui erinevad stiilid erinevatel teatritel tegelikult on. Mõistagi on põhjus ka selles, et etenduse lavastaja on Elmo Nüganen. Nüganenilt ei ole ma mitte ühtegi halba tükki näinud - mitte kunagi - päris ausalt. Teisena muidugi ka see, et näitlejate trupp on ühtlaselt tugev. Igal rollil, siis suuremal või väiksemal, oli huvitav karakter ning kui keegi paluks minult ühe lemmiku valida, ei suudaks ma seda teha. Ma arvan, et Elmo Nüganeni üks suuremaid plusse ongi see, et ta suudab iga tegelase huvtavaks luua. Näitena võin tuua kasvõi tema suvelavastuse "Scapini kelmused" - etenduses terve 25. lend, kuid iga tegelane oli nii omanäoline ning silmapaistev ja olles näinud etendust 11 korda, hakkasid kõik tegelased mulle erineval viisil sümpatiseerima. Kuid hetkel ei soovi ma siiski rääkida "Scapinist" (kuigi mul on siiralt kahju, et mul seda blogi nii vähe aega on olnud - nii huvitavatest arvustustest on see ilma jäänud), praeguses postituses keskenduksin siiski "Tõele ja õigusele".

Tegemist oli mõnusalt vaimuka etendusega. Väga humoorikas oli Mauruse kooli matemaatikatund, kus uus matemaatikaõpetaja Molotov (Allan Noormets) palus õpilastel tahvli peal võrrandeid lahendada. Kes ladus rida ikse, kes kirjutas meeletult suuresti ja valesti, kes tegi lausa jooniseid... Indrek Paasil (Karl-Andreas Kalmet) oli veidi lootust, kuid kokkuvõttes olid õpetaja arvates kõik õpilased ikka päris lorud.
Kohati tundus etendus publikule isegi liiga vaimukas. Ilmselt tulenes see publikust, kellest enamik tundusid kooliõpilased - kippusid naerma iga pisema liigutuse või lause peale. Veidi kurb oli vaid see, et ka tõsisema koha peal naerdi... Kuid mis siis ikka, igaüks tõlgendab mingeid mõtteid isemoodi ning ilmselt nähti "Tões ja õiguses" mõne inimese poolt komöödiaetendust - ei tea.

Kokkuvõtteks võin öelda, et need viis tundi möödusid kui linnulennul. Tegemist oli VÄGA HEA etendusega - julgen kõigile soovitada ning kindlasti ka neile, kes "Tõde ja õigust" lugema peavad. Tänu etendusele muutus igavana näiv vanaaegne klassika palju huvitavamaks ning kui isegi seda lugema pean, teen seda kindlasti meelsamini, kui ehk enne seda etendust oleksin teinud.

MTP

16 mai 2013

Tund aega, et hinge minna

15. mail käisin emaga Eesti Draamateatris. See teatrikülastus oli osa tema emadepäevakingist, mis veel realiseerimata oli.
Jõudnud Draamateatri ette, tabas mind suur nostalgia. Olen selles majas ju palju aega veetnud. Kahjuks pole aga viimasel ajal jõudnud seda maja külastada. Olles pisikene, tatsasin ikka mööda Draamateatrit ringi, kui ema tööjuures olin.
"Oi, kas see on sinu tütar? Ta on täpselt sinu nägu! Ja nii suureks kasvanud. Mina mäletan, kui ta veel väikene tüdruk oli ja siin ringi jalutas..." tervitati mu ema juba uksepeal piletikontrollis töötava tädi poolt.

Ma mäletasin neid garderoobilette... aga need olid ju mulle lõuani? Kuidas need nii madalad on?
See maja. Varem tundus see kuidagi nii suur ja võimas. Nüüd, aga nii pisikene. Ilmselt olen mina kasvanud. Tõsi, vahepeal oli Draamateatris põhjalik remont, peale mida ka minu ema seal enam ei töötanud, kuid palju vana tundisn ära selles uues. Kasvõi needsamad laesolevad lühtrid, mis ikka veel seda ilusat maja kaunistavad.
Lisaks meeletule nostalgiarõõmule sain ka toreda teatrielamuse ja seda päris huvitava etenduse näol.

"Tund aega, et hinge minna" oli etendus, mida me Draamateatri väikeses saalis vaatamas käisime. Tegemist on monolavastusega, kus mängib Viire Valdma. Etenduse tekstiautor ja lavastaja on Kristel Leesmend ning esietendus oli 16. veebruaril, aastal 2013.
                                                                                               
Eesti Draamateatri koduleheküljelt
Etendus räägib sellest, kuidas naisel on ees ootamas kohtumine. Ajapikku hakkab selguma, et ilmselt on tegemist tema lähedasega - arvatavasti isaga. Ta on segases olukorras, ei tea, kuidas minna, mida öelda, milliseid žeste teha, mida tegemata jätta ning kuidas külastatav üldse ära tunda. Tegemist oli sisemonoloogiga, iseendaga pidas ta plaani, mida teha. Tal oli tund aega, et sündmusesse süveneda ning see oma peas läbi elada - seda ta tegigi. 

Viire Valdma sai minuarvates etendusega suurepäraselt hakkama. Tegemist oli monoetendusega, kus ta pidi pisut üle tunni täiesti iseseisvalt laval hakkama saama. Oli vaid tema ja üks punane redelitaoline moodustis lava parempoolses osas, kuhu ta tihti oma mantli riputas ja siis jälle tagasi võttis... Ega tal muud tegevust peale juuste sättimise ning riietuse kohendamise polnudki (mõistagi oli siinkohal tegemist teadliku kohendamisega).
Tema poolt olid väga usutavalt edastatud tekst ja tunded. Etenduse lõppedes, viimaseid lauseid öeldes ma isegi nägin tal silmis kerget nutumaiku. See pani mind suuresti järelemõtlema sellele, kui oluline on teksti süvendeda ja emotsioone edasi anda, isegi, kui tekst pole seotud isikliku kogemusega.

Eestis on vähe sellelaadseid etendusi mängitud (eriti veel naisosatäitjaga monoetendust). Viirele oli antud mõnusalt stiilne välimus ja üleüldse näeb ta enda ea kohta väga hea välja. Tegemist on väga võimeka näitlejaga, keda ma sellises rollis nägin esimest korda (ning ta suutis mind positiivselt üllatada). 

15. mai oli minule üleüldse väga huvitav päev. Sama päeva lõunal kaitsesin ma oma gümnaasiumi  teatriteemalise uurimistöö ("Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 20. lend") hindele 5 ning õhtune teatrikülastus mõjus kui preemiana selle eest. Missest, et teatrikülastamine ei ole minupuhul ebatavaline ning homme lähen juba ühte teist etendust vaatama. Sellest saate aga lähemalt lugeda minu järgmises postituses.

MTP


06 mai 2013

Hukkamõistu koor


R. Baskini projektiteatri Kell Kümme kodelehelt

Seekord sain elamuse jällegi teatrilt, mida ammu külastanud polnud. Ma ei tea, kas seda saab teatriks, kui selliseks üldse pidada. Ilmselt ikka saab. Tegu oli Roman Baskini projektiteatri Kell Kümme lavastusega "Hukkamõistu koor". Etendust, mida mina vaatamas käisin, mängiti Salme Kultuurikeskuses. Lavastaja on Roman Baskin, esietendus oli 7. märtsil, 2013. aastal. Tegelasi on selles etenduses kokku 13, kuid tuntumad näitlejad, kes tükis kaasa tegid, on ehk Marko Matvere, Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Epp Eespäev, Pirjo Levandi, Tõnu Kilgas, Karin Rask ja Merle Palmiste.

R. Baskini projektiteatri Kell Kümme kodelehelt
Lugu räägib inimestest, kes elavad väikeses provintsis ja püüavad lavale tuua oma amatöörliku teatrigrupiga "Kerjuste ooperi". Tegevus toimub ajavahemikus veebruarist maini, ooperi proovidest esietenduseni.
Kui Guy Jones (M. Matvere) ooperi proovidesse jõuab, on  kõik osad juba välja jalagtud ning talle otsustatakse siiski võimalus anda ühe pisikese rolli näol. Edasine teekond viib ta aga läbi rollide vahetumise peaosani välja. Palju vahejuhtumeid oli ka Jonesi ja  provintsi naiste vahel. Tema suureks miinuseks oli see, et ta ei osanud kunagi "EI" öelda, ning see tõi talle palju tahtmatut kaela.

Mulle meeldis näitlejate valik. Ma arvan, et sellise koosseisuga sobiti hästi rollidesse ning ka omavahel kokku. Ma oleksin tahtnud natukene rohkem laulmist kuulata. Tegu ei olnud küll muusikaliga, rääkimata ooperist, kuid siiski... Eriti veel arvestades asjaolu, et rolli on saanud ka kuulus ooperitäht Pirjo Levandi. Selle küllaltki vähese laulmise põhjal saan öelda, et mulle kohutavalt meeldis hoopis Marko Matvere laulmine. Tema tugev ja vali hääl on mulle varemgi kõrvu jäänud, ning sellel etenduselgi ei pidanud ma selles suhtes pettuma. Mind häiris ka pisut see, et stseenid olid päris pikaks venitatud. Ma saan aru, et tekst on ju Alan Ayckbourni oma ja lavastaja, olgu see kes tahes, seda muuta ei tohiks. Asjade edasikulgemine oli pisut aeglane. Samuti oli lõpp kuigivõrd etteaimatav. Eelnevaga ei saa ma muidugi midagi lavastajale ette heita. Ilmselt ei sobinud see etendus mulle sisulise poole pealt väga palju.
Muidugi oli palju ka positiivset. Kui jätta kõrvale näitekirjaniku tekst kui selline, siis näitlejad said oma rollidega hästi hakkama.
Tegu ei olnud etendusega, mis oleks tekitanud minus selle "VAU" efekti. Samas olen palju kehvemaid lavastusi näinud ning seda etendust ei tahaks sinna kehvade kategooriasse ka liigitada. Pigem liigenduks  etendus minu taluvus/meelduvusskaalal kuhugile keskele.

MTP