Ma pole käinud paar nädalat (loe: pikka aega) mõnda etendust vaatamas ja selleks, et mitte blogi välja suretada, mõtlesin lihtsalt kirjutada. Seekordne postitus on pisut teistsugune. Mind on pikemat aega painanud üks teema. Tegelikult kirjutasin ma samal teemal juba varem, ning soovisin seda teksti kasutada kuskil mujal (kes teab, see teab). Kuna ma seda siiski ei teinud, mõtlesin oma arvamust jagada ka Teiega. Aluseks olen võtnud sellesama, juba varem kirjutatud teksti.
Tekst sisaldab kohati irooniat ja liialdusi - lihtsalt hoiatan :)
Miks inimesed käivad teatris?
Loogiline - meelelahutus.
Kuid kas alati...?
Tegelikult on aga minuarvates kolme tüüpi teatrikülastajaid:
1) Tulihingelised teatriinimesed. Võtavad igat etendust, kui elu suursündmust. Ahmivad viimase hingetõmbeni sisse teatri lõhna. Nende inimeste puhul pole küsimustki teatrisse minemises, sest enne küsimuse lõppemist nad juba jooksevad selle poole. (okei, kunstiline liialdus).
2) Normaalsed inimesed. Neile ongi teater tavaline koht, võrdsel pulgal kino, kontserdite jms meelelahutusega. Neile inimestele meeldib paar korda aastas teatris käia, nad käivad seal hea meelega ja võtavad seda, kui elu normaalset osa.
3) "Teatriarmastajad". Justnimelt jutumärkides. See on inimtüüp, kellest ma pikemalt rääkida tahaksin. Need on inimesed, kes käivad teatris vaid selleks, et saada kirja järjekordne linnukene oma märkmikus. Need on inimesed, kes näitavad, et on huvitatud kultuurist ja teatrist, kuid tegelikult...?
Kas pole mitte inetu, kui need moodsa ajastu ärimehed- ja naised istuvad isegi ETENDUSE AJAL facebookis, twitteris või kurat teab, kus?
Nad ei suvatse isegi sekundiks pilku tõsta oma pisikeselt ekraanilt, et vaadata, mis laval toimub. Kahjuks ei olnud siin tegu kunstilise liialdusega, vaid kurva tõsiasjaga. See on tore, et maailm areneb ja et tehnika võimaldab tänapäeva inimesele pea kõike, ning ma ei laida seda maha... aga milleks sa tulid siis teatrisse? Kas tõesti selleks, et teha etenduse ajal facebookis check in oma teatrikülastusest ja näidata ka teistele, kui kultuurilembene sa oled...? Justnimelt, et näidata teistele... MILLEKS küll? Kas tõesti selleks, et noogutada vestluses kaasa: "jaa, nägin ka seda etendust, see oli päris t o r e", aga ega sa rohkemat ju öelda ei oska. Sa ei näinudki etendust, olid ju facebookis...
Peale "huvitavat etendust" tormatakse esimese asjana baari ning peale teist vaatust koju.
Ja neid Nähtusi on olnud palju... Minu ema, kes on töödanud teatris 13 aastat, on ka naljaga öelnud, et see ei ole üldse mitte ebatavaline, et mees, kelle naine on poolvägisi teatrisse kaasa vedanud, leiab ainsa lemmikasjana teatribaarist pits konjakit.
Ma kirjutasin samal teemal "milleks-tulla-teatrisse-kui-sa-ei-taha" põgusalt ka "Printsi ja Kerjuse" postistuses. Ja ma ei taha jätta muljet, nagu ma ajaksin inimesi teatrist minema. Ma tahan, et inimesed oskaksid väärtustada näitlejatööd ja kogu teatritööd. Ma tahan, et inimesed käiksid teatris naudingust, mitte kohustusest (kool, abikaasa, seltskonnaga ühtimine jne).
Ilmselgelt ei muuda ma selle postitusega maailma. Ja mitte ka Eestit või ühte inimestki. See oli lihtsalt väikene mõtteaine.
MTP
30 aprill 2013
12 aprill 2013
A J U L O P U T U S Detox the Dummy
Täna käisin Eesti Nuku- ja Noorsooteatris. Mul avanes suurepärane võimalus näha etendust "Ajuloputus". Puht juhuslikult ja kiiresti tulnud võimalusest kujunes välja väga meeldiv teatrielamus.
Etenduses mängisid neli näitlejat - Taavi Tõnisson, Kaisa Selde, Sandra Lange ja Andres Roosileht. Lavastuses olnud videos tegi kaasa Jevgeni Moiseenko, koos paljude teiste näitlejatega. Etenduse lavastas Duda Paiva. Esietendus oli 7. novembril 2011. aastal. Etendust mängitakse NUKU väikeses saalis.
Neli näitlejat + neli ahvi. Igal näitlejal oli üks ahv kaela külge aheldatud - suurte säravate silmadega mänguahvid hoidsid tugevasti oma "ohvritel" kaelast kinni. Osavad näitlejad - pidid saama hakkama enda rolliga, samaaegselt ahviga meisterlikult ümber käies. Vahepeal vahetati rolle - ühest näitlejast, kes mängis patsienti, sai doktor, kaks teist näitlejat mängisid aga naljaka loomusega, suurte ahvikõrvadega medõdesid. Peategelane Taavi Tõnisson rolle ei vahetanud - tema jäigi patsiendiks.
Algul veidi naljaka, ehk komöödiapoolse mulje jätnud etendus ei olnudki nii vaimukas, kuid ehk alguses tundus.
Algul veidi naljaka, ehk komöödiapoolse mulje jätnud etendus ei olnudki nii vaimukas, kuid ehk alguses tundus.
 |
| heahetk.blogspot.com lehelt - Taavi Tõnisson |
Särasilmsete ahvidega tehti küll naljakaid žeste jms, kuid kogu selle taga peitus aga palju sügavam sisu.
Minu tõlgenduse kohaselt olid need inimesed aheldatud hullumajja/mingisse raviasutusse, kuna võitlesid erinevate pahedega. Ahvid kujutasid justkui pahesid, mis inimesi vabaks ei lasknud (hoidsid kaelast kinni, nagu pahed hoiavad end inimeste küljes kinni). Peategelane üritas ahvi (pahe) puuri panna (sellest lahti saada).
Minuarvates kõige meeldejäävam tegelane oli haigla dokor - hiigelsuure peaga ja ülimalt kaastundliku näoga loom, kes mulle mingil imelikul põhjusel eriti meeldis. Temas oli mingi rahu, kuid samas iroonilisus ja kaastundlikkus.
 |
| Eesti Nuku- ja Noorsooteatri koduleheküljelt - Andres Roosileht |
Veidi teistmoodi lavastusega oli tegu - väga rikastav kogemus oli.
Etendus, mis enamasti viidi läbi eesti keeles, sai sekka ka inglise ja vene keelt. Huvitav oli kuulata Eesti teatris väliskeeli - tavaliselt seda ei juhtu eriti tihti.
Lavastuses oli väga hea liikumine ja lava oli väga hästi organiseeritud. Mulle meeldis nukkude reaalsus ja see, kui hästi on võimalik nukke käsitleda. Nukuteatris käisin ise viimati lapsena ja nüüd minnes ei osanud oodatagi, et nii reaalselt on võimalik koos ahvidega laval mängida.
Kindlasti ei tohiks inimesed mõelda nii, et Nukuteater on vaid lastele. Antud etendus küll pisikestele lastele ei sobiks - nad lihtsalt ei saaks selle temaatikast aru. Kindlasti on Nukuteatris veel palju häid tükke ka täiskasvanutele ja loodan end veel teinegi kord sealt majast leida.
Etendus, mis enamasti viidi läbi eesti keeles, sai sekka ka inglise ja vene keelt. Huvitav oli kuulata Eesti teatris väliskeeli - tavaliselt seda ei juhtu eriti tihti.
Lavastuses oli väga hea liikumine ja lava oli väga hästi organiseeritud. Mulle meeldis nukkude reaalsus ja see, kui hästi on võimalik nukke käsitleda. Nukuteatris käisin ise viimati lapsena ja nüüd minnes ei osanud oodatagi, et nii reaalselt on võimalik koos ahvidega laval mängida.
Kindlasti ei tohiks inimesed mõelda nii, et Nukuteater on vaid lastele. Antud etendus küll pisikestele lastele ei sobiks - nad lihtsalt ei saaks selle temaatikast aru. Kindlasti on Nukuteatris veel palju häid tükke ka täiskasvanutele ja loodan end veel teinegi kord sealt majast leida.
MTP
05 aprill 2013
Esimene ooper ehk "Prints ja Kerjus"
Täna, 5. aprillil, külastasin üle pika aja Rahvusooper Estoniat. Tihti olen sellest kollasest majast mööda kõndinud, kuid sisse pole suvatsenud astuda. Pole olnud aega, ega ka konkreetset huviorbiiti, mida võiks kaema minna.
Juba talve algul hakkasid ilmuma kuulutused sellest, kuidas vennad Piusid hakkavad mängima ooperis. Huvitav - draamakooli taustaga justäsja kooli lõpetanud noored ja ooperi peaosad? See paraleel tekitas minus kohe huvi ka ise vaatama minna. Mind ei huvitanud, et tegu on suhteliselt lasteetendusega, ma võtsin omale selle kinnisideeks see etendus ära näha. Soov nende hakkamasaamist näha + külastada Estoniat + saada elu esimene ooperikogemus olid suured ning suure entusiasmiga ostsin ära kaks piletit.
Mantlid garderoobi, Sinises Saalis tass kohvi ja istusimegi 10. reas, parteris. Esimene ooper jättis hea mulje. Meeldis lavakujundus, ning ka kostüümikunstniku töö. Paljude näitlejate rollid olid huvitavad ning teistest eristuvad. Loomulikult avaldasid muljet Priit ja Märt - vennad Piusid, kes julgesid ühele lavale (ja mitte lihtsalt lavale, vaid Estonia lavale) minna koos kogenud ja üliandekate ooperisolistide ja tantsijatega. Mõistagi ma märkasin erinevust ooperilauljate ja Piuside hääles. Koolitatud ooperihääl on ikka koolitatud ooperihääl, kuid ma ei kavatsegi väita, et ooperilauljad kuidagi Piusidest üle oleksid mänginud või paremad oleksid olnud - üldsegi mitte!
Ma olin vaimustunud orkestri "ehedast muusikast". See on ikka midagi hoopis muud, kui see, et helimees keerab nuppu ja siis tuleb kõlarist heli. Mõne ooperiaaria ajal tuli mul lausa kananahk ihule - nii perfekne häälevalitsemine!
Nüüd, paar tundi hiljem siin kirjutades ja etendusele mõeldes mäletan etenduse kohta vaid positiivset. Ausalt meeldis kõik lavastusega seonduv, kuid olenemata kõigest ilusast astusin teatrimajast välja pisut melanhoolse tujuga.
Meie taga - terve rida 9-10-11-aastaseid, või jumal teab, kui vanu poisse - krigistavad toolidega, viskavad maha metallist garderoobinumbreid, naeravad kõva häälega omavahel ning tuli ette ka väga väga valju häält, ütleks, et isegi karjumist. Mitu korda sai poisse korrale kutsutud - no kurat, ma olen maksnud oma pileti eest, tahan saada elamust ja siis tulevad mingid poisiklutid...
Nägin teatris tuttavat, kes istus meist paar rida eespool - seal sama lugu. Mina, olles tulihingeline teatriarmastaja, ma lihtsalt ei mõista seda.
MILLEKS toovad klassiõpetajad õpilasi vägisi teatrisse? Okei, et hinne saada. Okei, et lapsi kultuurselt harida. Ja see kõik on väga õige, aga on ilmselge, et üks õpetaja kuskil kaugel reaääres ei suuda korrale kutsuda 20 last. Ja muidugi võib ainult loota, et neil mingigi austus teatri vastu oli.
Ema annab lapsele raha - laps läheb väevõimuga teatrisse - segab teisi inimesi - ei austa näitleja tööd - raiskab oma enda kallist aega = no järelikult oleks olnud kõigile parem ju, kui neid ei oleks ilmselgelt sunnitud teatrisse minema. Oleksid need 20 piletit saanud võib-olla inimesed, kes oleksid nõus olnud viimaste piletite nimel ka topelthinda maksma. Mina arvan, et selline asi ei tohiks olla koolis kohustuslik, kuid mäletades omaenda kooliaastate nooremaid klasse, siis oli ikka küll. Ja mina käisin teatris. Väga hea meelega käisin. Aga ma tean, mis tunne on suusatada, kui ma kohe üldse ei taha suusatada, aga ikka sunnitakse ja teed kuidagi vaevaliselt ära, ilma igasuguse tahteta. Rääkimata naudingust.
Tüütute poiste puhul ei piirdunud kõik pelgalt kõva häälega rääkimise ja karjumisega. Seisid etenduse lõppedes viie-kuuekesi püsti ka veel - ise etendust põhimõtteliselt nägemata. Imelik oli asjaolu, et nad lisaks kõigele ka VILISTASID. Jah, suur saal, jah, ei ole ju võib-olla nii palju kuulda. Aga kas mitte ei ole see, et kui miski ei meeldi, vilistatakse inimene (lavalt) minema? Muidugi poisid vist polnud kuulnudki sellisest asjast kunagi ja ma väga loodan, et nad ei teinud seda pahapärast... kuid nõme oli see nendepoolt siiski. See andis mulle viimase põntsu tänasele teatrielamusele. Kurb, et see nii läks, aga mis siis ikka.
MTP
Juba talve algul hakkasid ilmuma kuulutused sellest, kuidas vennad Piusid hakkavad mängima ooperis. Huvitav - draamakooli taustaga justäsja kooli lõpetanud noored ja ooperi peaosad? See paraleel tekitas minus kohe huvi ka ise vaatama minna. Mind ei huvitanud, et tegu on suhteliselt lasteetendusega, ma võtsin omale selle kinnisideeks see etendus ära näha. Soov nende hakkamasaamist näha + külastada Estoniat + saada elu esimene ooperikogemus olid suured ning suure entusiasmiga ostsin ära kaks piletit.
Mantlid garderoobi, Sinises Saalis tass kohvi ja istusimegi 10. reas, parteris. Esimene ooper jättis hea mulje. Meeldis lavakujundus, ning ka kostüümikunstniku töö. Paljude näitlejate rollid olid huvitavad ning teistest eristuvad. Loomulikult avaldasid muljet Priit ja Märt - vennad Piusid, kes julgesid ühele lavale (ja mitte lihtsalt lavale, vaid Estonia lavale) minna koos kogenud ja üliandekate ooperisolistide ja tantsijatega. Mõistagi ma märkasin erinevust ooperilauljate ja Piuside hääles. Koolitatud ooperihääl on ikka koolitatud ooperihääl, kuid ma ei kavatsegi väita, et ooperilauljad kuidagi Piusidest üle oleksid mänginud või paremad oleksid olnud - üldsegi mitte!
Ma olin vaimustunud orkestri "ehedast muusikast". See on ikka midagi hoopis muud, kui see, et helimees keerab nuppu ja siis tuleb kõlarist heli. Mõne ooperiaaria ajal tuli mul lausa kananahk ihule - nii perfekne häälevalitsemine!
Nüüd, paar tundi hiljem siin kirjutades ja etendusele mõeldes mäletan etenduse kohta vaid positiivset. Ausalt meeldis kõik lavastusega seonduv, kuid olenemata kõigest ilusast astusin teatrimajast välja pisut melanhoolse tujuga.
Meie taga - terve rida 9-10-11-aastaseid, või jumal teab, kui vanu poisse - krigistavad toolidega, viskavad maha metallist garderoobinumbreid, naeravad kõva häälega omavahel ning tuli ette ka väga väga valju häält, ütleks, et isegi karjumist. Mitu korda sai poisse korrale kutsutud - no kurat, ma olen maksnud oma pileti eest, tahan saada elamust ja siis tulevad mingid poisiklutid...
Nägin teatris tuttavat, kes istus meist paar rida eespool - seal sama lugu. Mina, olles tulihingeline teatriarmastaja, ma lihtsalt ei mõista seda.
MILLEKS toovad klassiõpetajad õpilasi vägisi teatrisse? Okei, et hinne saada. Okei, et lapsi kultuurselt harida. Ja see kõik on väga õige, aga on ilmselge, et üks õpetaja kuskil kaugel reaääres ei suuda korrale kutsuda 20 last. Ja muidugi võib ainult loota, et neil mingigi austus teatri vastu oli.
Ema annab lapsele raha - laps läheb väevõimuga teatrisse - segab teisi inimesi - ei austa näitleja tööd - raiskab oma enda kallist aega = no järelikult oleks olnud kõigile parem ju, kui neid ei oleks ilmselgelt sunnitud teatrisse minema. Oleksid need 20 piletit saanud võib-olla inimesed, kes oleksid nõus olnud viimaste piletite nimel ka topelthinda maksma. Mina arvan, et selline asi ei tohiks olla koolis kohustuslik, kuid mäletades omaenda kooliaastate nooremaid klasse, siis oli ikka küll. Ja mina käisin teatris. Väga hea meelega käisin. Aga ma tean, mis tunne on suusatada, kui ma kohe üldse ei taha suusatada, aga ikka sunnitakse ja teed kuidagi vaevaliselt ära, ilma igasuguse tahteta. Rääkimata naudingust.
Tüütute poiste puhul ei piirdunud kõik pelgalt kõva häälega rääkimise ja karjumisega. Seisid etenduse lõppedes viie-kuuekesi püsti ka veel - ise etendust põhimõtteliselt nägemata. Imelik oli asjaolu, et nad lisaks kõigele ka VILISTASID. Jah, suur saal, jah, ei ole ju võib-olla nii palju kuulda. Aga kas mitte ei ole see, et kui miski ei meeldi, vilistatakse inimene (lavalt) minema? Muidugi poisid vist polnud kuulnudki sellisest asjast kunagi ja ma väga loodan, et nad ei teinud seda pahapärast... kuid nõme oli see nendepoolt siiski. See andis mulle viimase põntsu tänasele teatrielamusele. Kurb, et see nii läks, aga mis siis ikka.
MTP
"Tratando de hacer una obra que cambie el mundo"
Leidsin oma dokumentide kaustast ühe paar kuud vana teatriarvustuse. Vaatasin 21. detsembril etendust "Tratando de hacer una obra que cambie el mundo" ("Tahame luua näitemängu, mis muudaks maailma"). Etendust käisin vaatamas Tallinna Linnateatris festivali Talveöö Unenägu raames. Ise ei oleks ma valinud just hispaania keelset etendust ja võimalik, et ei oleks üldse sellele festivalile peale sattunud, kui minu hispaania keele õpetaja ei oleks meile soovitanud teatrisse minna. Mõistagi olin mina, ainus hullukene vist klassist (ja kes teab, võib-olla tervest gümnaasiumist), kes kuuldes sõna "teater" kohe võlutud oli. Lisaboonuse andis veel õpetaja lubatud "5" teatriskäigu ja arvustuse eest. Nii ma siis end leidsingi paar päeva hiljem Tallinna Linnateatri Põrgusaalist, tagantpoolt kolmandast reast...
Veidi etendusest endast...
Etenduse lavastaja on Marco Layera.
Etenduses mängivad Carolina Palacios, Pedro Muñoz, Benjamín Westfall, Nicolás Herrera ja Eduardo Herrera omanimelisi tegelasi.
Esietendus oli 2010. aastal. Etenduse kirjeldusest leidsin järgneva: lavastus õhutab vaatajat mõtlema kunsti, utoopiate ja revolutsiooni üle. Grupp noori näitlejaid sulgub valitsevale võimule vastandudes neljaks aastaks keldrisse, eesmärgiks luua lavastus, mis suudaks muuta kogu maailma. Pikapeale hakkab nendeni imbuma aga ärevusttekitavat infot: uus valitsus on suutnud kaotatuda vaesuse ja ebaõigluse ning riigist saanud eeskuju kogu maailmale. Kuidas edasi?!
Veidi etendusest endast...
Etenduse lavastaja on Marco Layera.
Etenduses mängivad Carolina Palacios, Pedro Muñoz, Benjamín Westfall, Nicolás Herrera ja Eduardo Herrera omanimelisi tegelasi.
Esietendus oli 2010. aastal. Etenduse kirjeldusest leidsin järgneva: lavastus õhutab vaatajat mõtlema kunsti, utoopiate ja revolutsiooni üle. Grupp noori näitlejaid sulgub valitsevale võimule vastandudes neljaks aastaks keldrisse, eesmärgiks luua lavastus, mis suudaks muuta kogu maailma. Pikapeale hakkab nendeni imbuma aga ärevusttekitavat infot: uus valitsus on suutnud kaotatuda vaesuse ja ebaõigluse ning riigist saanud eeskuju kogu maailmale. Kuidas edasi?!
Minu enda arvamus/emotsioonid vahetult peale etendust...
Ma olen oma vanuse kohta käinud palju teatrites erinevaid etendusi vaatamas, kuid kahjuks pean tõdema, et see oli üks kehvemaid, mida ma üldse näinud olen. Nende lähenemine mulle kuidagi ei istunud, etendus ei kõnetanud mind üldse.
Tavaliselt naudin etendusi täiel rinnal, süvenen etendusse, hindan näitlejate-, lavastaja- ja kunstnikutööd. Selle etenduse puhul ei saaks ma aga sama väita, kuna peale esimest 10 minutit, kui näitleja oli laulu saatel tulnud minu ees istuva blondi tüdruku juurde, talle laulnud ja siis teda suudelnud, (kusjuures, näitleja selja taga seisis vaid meestestringe kandev ja imalaid liigutisi tegev teine meesnäitleja) sai minu mõõt juba täis.
Ehk on muidugi asi maitses ja teatrikeel on ka ju erinev, rääkimata siis Hispaania ja Eesti kultuuride erinevustest, kuid minu jaoks ületas see juba kõik piirid. Kuid minu piinad ei lõppenud veel nii pea – peatselt hakkas ühel näitlejal suust välja voolama valget keefiritaolist vedelikku, siis võttis ainus naisnäitleja enda ülakeha paljaks ja röökis ning jooksis kõigest väest üle saali. Hiljem seesama Carolina tagus oma pead niikaua vastu lauda, kuni terve ta nägu oli kunstverega kaetud. Muidugi mõistan ma, et see kõik oli näideldud väljendamaks tema viha, raevu ja sisemist põlemist, KUID jällegi mindi minu arvates liiale.
Publiku piinamine ei lõpenud ka peale vaese blondi neiu shokeerimist. Järgmisena otsustas üks teine meesnäitleja tulla toolide käetugedele roomama, muidugi toolidel istus publik.
Kogu see kupatus – liigne kõigega-üle-pingutamine ja üleüldse liigselt ülemängimine segas mul etendusse sajaprotsendiliselt keskenduda.
Meelde jäi veel see, et hispaanlased rääkisid kohutavalt kiiresti. Muidugi olid olemas subtiitrid, kuid need vahetusid nii kiiresti, et enamasti jõudsin lugeda vaid esimesi ridu.
Kogu etendust saatis liigne lärm, jooksmine, lammutamine, isegi seinast läbi hüppamine, peksmine ja ropendamine. Kõigega oli üle pakutud, ka kostüümi, lavadekoratsioonide ja muude efektidega.
Muidugi võis see kõik olla põhjendatud, KUID minu jaoks oli see siiski liig, mis liig.
Ma ei taha olla negatiivne ja öelda, et kõik halb oli. Positiivse küljena võib välja tuua ehk selle, et tänu kiirele ja selgele-valjule rääkimisele oli näitlejatel väga hea diktsioon, kuid see oli ka ainus, mida oskasin positiivse küljena välja tuua.
Publiku seast kuulsin erinevaid kommentaare – mõnes tekitas see tülgastust, nagu minuski ning mõnele meeldis aga väga.
Mul on päris konkreetselt väljaarenenud maitse teatri suhtes ja ilmselt ei olnud see etendus „minu jaoks loodud“. Olenemata kõigest oli see aga tore kogemus ning loen seda teatriskäiku õnnestunuks ikka, kuna kehvemat mittenähes ei oskaks ma tunnustada head.
Ma olen oma vanuse kohta käinud palju teatrites erinevaid etendusi vaatamas, kuid kahjuks pean tõdema, et see oli üks kehvemaid, mida ma üldse näinud olen. Nende lähenemine mulle kuidagi ei istunud, etendus ei kõnetanud mind üldse.
Tavaliselt naudin etendusi täiel rinnal, süvenen etendusse, hindan näitlejate-, lavastaja- ja kunstnikutööd. Selle etenduse puhul ei saaks ma aga sama väita, kuna peale esimest 10 minutit, kui näitleja oli laulu saatel tulnud minu ees istuva blondi tüdruku juurde, talle laulnud ja siis teda suudelnud, (kusjuures, näitleja selja taga seisis vaid meestestringe kandev ja imalaid liigutisi tegev teine meesnäitleja) sai minu mõõt juba täis.
Ehk on muidugi asi maitses ja teatrikeel on ka ju erinev, rääkimata siis Hispaania ja Eesti kultuuride erinevustest, kuid minu jaoks ületas see juba kõik piirid. Kuid minu piinad ei lõppenud veel nii pea – peatselt hakkas ühel näitlejal suust välja voolama valget keefiritaolist vedelikku, siis võttis ainus naisnäitleja enda ülakeha paljaks ja röökis ning jooksis kõigest väest üle saali. Hiljem seesama Carolina tagus oma pead niikaua vastu lauda, kuni terve ta nägu oli kunstverega kaetud. Muidugi mõistan ma, et see kõik oli näideldud väljendamaks tema viha, raevu ja sisemist põlemist, KUID jällegi mindi minu arvates liiale.
Publiku piinamine ei lõpenud ka peale vaese blondi neiu shokeerimist. Järgmisena otsustas üks teine meesnäitleja tulla toolide käetugedele roomama, muidugi toolidel istus publik.
Kogu see kupatus – liigne kõigega-üle-pingutamine ja üleüldse liigselt ülemängimine segas mul etendusse sajaprotsendiliselt keskenduda.
Meelde jäi veel see, et hispaanlased rääkisid kohutavalt kiiresti. Muidugi olid olemas subtiitrid, kuid need vahetusid nii kiiresti, et enamasti jõudsin lugeda vaid esimesi ridu.
Kogu etendust saatis liigne lärm, jooksmine, lammutamine, isegi seinast läbi hüppamine, peksmine ja ropendamine. Kõigega oli üle pakutud, ka kostüümi, lavadekoratsioonide ja muude efektidega.
Muidugi võis see kõik olla põhjendatud, KUID minu jaoks oli see siiski liig, mis liig.
Ma ei taha olla negatiivne ja öelda, et kõik halb oli. Positiivse küljena võib välja tuua ehk selle, et tänu kiirele ja selgele-valjule rääkimisele oli näitlejatel väga hea diktsioon, kuid see oli ka ainus, mida oskasin positiivse küljena välja tuua.
Publiku seast kuulsin erinevaid kommentaare – mõnes tekitas see tülgastust, nagu minuski ning mõnele meeldis aga väga.
Mul on päris konkreetselt väljaarenenud maitse teatri suhtes ja ilmselt ei olnud see etendus „minu jaoks loodud“. Olenemata kõigest oli see aga tore kogemus ning loen seda teatriskäiku õnnestunuks ikka, kuna kehvemat mittenähes ei oskaks ma tunnustada head.
Jah, kurb, et esimese kriitikanoolena tuleb negatiivne kriitika, kuid mis teha. See oli minu arvamus 21. detsembril ja praegu tagantjärele mõeldes on see samasugune. Ilmselt oli nähtu minule liiga šokeeriv ja ei vastanud minu maitsele. Ega kõigile ei saagi ju kõik meeldida.
MTP
Teatrifanatt tahab kirjutada
Olen pikka aega mõelnud ja hoogu võtnud - lõpuks sai see tehtud - omaenda teatriblogi. Olengi selline teatrifanatt, las ma siis olen, ja tunnen selle üle uhkust.
Peale igat äravaadatud etendust tunnen suurt emotsioonilainet. Olgu tegu positiivse või negatiivse lainega, hea on alati kirjutada. Lihtsalt välja paisata kõik.
Siinses blogis hakkavad ilmuma enamasti minu kirjutatud teatriarvustused erinevatest etendustest. Ma ei ole proff ja ei pea ennast selleks. Ma lihtsalt kirjutan. Lihtsalt tahan kirjutada ja kirjutan. Sekka tuleb ilmselt ka muid jutte ning arvamuslookesi. Eks me näe, mis sellest siin saama hakkab.
Ma ei oota oma blogilt hiiglaslikku lugejaarvu või teab mida, sest ma tean, et praegune tegemine on mulle korda läinud juba puhtalt siis, kui ma seda iseendale teen. Muidugi on boonuseks, kui tean, et mõni teine inimene mõtleb samamoodi, kui mina, kuid loomulikult ei ole see minu blogi esmaeesmärk.
Ma loodan, et Sind kõnetab pisutki see, mis ma teen. Kui jah, siis jah. Kui ei, siis ei.
MTP
Peale igat äravaadatud etendust tunnen suurt emotsioonilainet. Olgu tegu positiivse või negatiivse lainega, hea on alati kirjutada. Lihtsalt välja paisata kõik.
Siinses blogis hakkavad ilmuma enamasti minu kirjutatud teatriarvustused erinevatest etendustest. Ma ei ole proff ja ei pea ennast selleks. Ma lihtsalt kirjutan. Lihtsalt tahan kirjutada ja kirjutan. Sekka tuleb ilmselt ka muid jutte ning arvamuslookesi. Eks me näe, mis sellest siin saama hakkab.
Ma ei oota oma blogilt hiiglaslikku lugejaarvu või teab mida, sest ma tean, et praegune tegemine on mulle korda läinud juba puhtalt siis, kui ma seda iseendale teen. Muidugi on boonuseks, kui tean, et mõni teine inimene mõtleb samamoodi, kui mina, kuid loomulikult ei ole see minu blogi esmaeesmärk.
Ma loodan, et Sind kõnetab pisutki see, mis ma teen. Kui jah, siis jah. Kui ei, siis ei.
MTP
Tellimine:
Postitused (Atom)