Pal tänava poisid

Tänu oma tööle on mul olnud õnn piiluda mõned korrad Tallinna Linnateatri "Pal tänava poisse". Kuna olen etendust näinud rohkem kui korra või paar, on mul ehk eelis seda arvustust kirjutades. Samas aga ei taha, et see end ammendama hakkaks ning seetõttu otsustasin kirjutada varem, kui enne viimast etendust.

Etendus põhineb Ferenc Molnari tekstile, mille lavastas Mart Koldits. Etendust mängitakse Tallinna Linnateatri Lavaaugus. Esietendus oli 2013 aasta 8. juunil. 

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Olen isegi lugenud "Pal tänava poisse" ja süzee oli hästi järelelavastatud- ja mängitud. Lisatud oli värvikaid seiku, mida raamatust ei mäletanud, kuid need lisasid minuarvates etendusele veelgi vürtsi juurde. Pal tänava poisse kehastavad Laia tänava poisid - etenduses mängivad 14 suurepärast Linnatearti meesnäitlejat.

Sõprus, usaldus, reetmine, õiglus, ausus - suured sõnad, mis kirjeldavad "väikeste poiste mängu". Kampa kuulumine ja oma krundi eest võitlemine on teose põhilised võtmesõnad, mida teab igaüks, kes on seda raamatut lugenud või tükki näinud. Üpris tõsist süžeed on aga kujutatud läbi kerge huumoriloori.

Mõnusalt vaimukas on nn käsuliini-stseen, kus kamba ainus reamees Nemecsek (Mikk Jürjens), tahab olla Keegi. Ta küsib oma otseselt ülemuselt, kas tal on võimalus saada kõrgem auaste. Ülemus ei tea, ning küsib omakorda auaste kõrgemalt. Nõnda käib telefonimäng paar auastet kõrgemale - keegi ei oska vastata ja küsib enda otseselt ülemuselt. Eriti naljakaks teeb asja see, et Pal tänava lapsed, kes ohvitsere, kindraleid ja muid tähtsaid mehi mängivad, ei tea tegelikult auastmetest kuigi palju. Vahepeal tekibki küsimus kes mingit auastet kannab, siis unustatakse ära Nemecseki küsimus... Niiviisi jännatakse päris pikalt, kuid see ei tundu venivana, kuna näitlejad mängivad ilmekalt ja huvitavalt - igal ühel oma huvitav karakter.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Mulle väga meeldis see, kuidas on ära lahendatud liikumine - liikumisjuht Märt Agu on teinud suurepärast tööd. Erinevad kaklusstseenid või niisama ringijooksmised-mängimised ei tundunud tühja liikumisena, vaid sobisid väga ilusti stseenidesse.
Eraldi sooviksin ma veel välja tuua viimase sõja, kus Pal tänava poisid läksid vastu Punasärkidele. Ei toimunud tüüpilist kalkusstseeni kahe kamba inimeste vahel, nagu seda oleks võinud oodata. Kakeldi hoopis suurte riidekottidega - võeti kätte punased vestid ja sellest juba piisas, et aru saada mis laval toimub.
Ma ei ole näinud VAT Teatri samanimelist etendust, kuid olen kuulnud, et seal toimus seesama võitlus reaalsete inimeste vahel - loogiline teostus ju, kuid võib-olla ehk isegi liiga loogiline. Mulle just meeldis see, et ei mindud tavalist teedpidi, vaid kasutati teistmoodi lähenemist.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Lavalise liikumise kohapealt meeldis mulle ka see veel väga, et hästi palju oli nö abstraktset liikumist. Selle viimase sõja saab ka ehk selle alla liigitada, kuid see ei jäänud ka ainsaks taoliseks lahenduseks. Palju oli kasutatud ka liikumist ja rütmiloomist üheskoos - see oli lausa superhea!

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Koolitundidest on kokku kaks stseeni - mõlemad suurepärased ja ma tõepoolest ei tea kumb neist parem on.
Esmalt siis muusikatund, kus õpilased pidid õpetaja (Argo Aadli) soovil laulma. Laul ise on ilmselt saksakeelne (ma võin eksida), ning poisslapsed (meesnäitlejad!) pidid ülimalt kõrgelt seda mitu korda laulma - küll niisama ja siis koos liigutustega ja siis veelkord uuesti... Ma täiesti tunnen kaasa nendele bassihäälsetele näitlejatele, kes oma häält pea igal õhtul selle etenduse jaoks kulutama peavad.
Peatselt kutsub õpetajahärra klassi ette Pal tänava poiste pealiku Boka (Indrek Ojari) ning palub temal üksinda laulda. Saal on ärev - kuidas hakkab küll Ojari üksinda nii kõrges helistikus seda laulu laulma?! Äkitselt kõlab mahe ja madal bassihääl, mis väga meenutab mulle Marko Matvere häält, ning laulab laulu otsast lõpuni ära. Suurepäraselt. Õpetaja on muidugi šokis: "kägu see nüüd küll ei olnud... äärmisel juhul leevike," vastab too Bokale, kes oli arvanud, et laul räägib käost.
Tegemist on minuarvates ühe naljakaima stseeniga terves etenduses ja seda puhtalt juba Argo Aadli tegelaskuju pärast - nii suurte ilmekate silmadega ja irevil naeratusega tüüp, koos täpselt läbimõeldud zestide ja liikumisega. Selle rolli puhul oli Aadli minuarvates ainuõige valik!

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Ja nüüd siis teine koolistseen - seekord on õpetajaks Priit Võigemast, kes räägib klassile Platonist. Ta on pühendunud oma raamatusse, kust loeb tähtsaid lauseid oma õpilastele. Liikudes klassi ees ringi, ei pane ta alguses tähelegi, millega õpilased tegelevad. Lapsed, keda ilmselgelt õpetaja jutt ei huvita, närivad õpetaja liikumisrütmis nätsu. Alguses rütmikalt kõndides näritakse ollust samas rütmis kaasa, kui õpetaja muudab oma liikumisstiili aeglasemaks, hakkavad õpilasedki närtsu niimoodi luristama, et see üks ühele ühtib õpetaja sammudega. Peagi märkab õpetaja, et miski pole korras, ning kutsub klassi ette ühe klassi poistest (Alo Kõrve).
Hakkab huvitav dialoog õpetaja ja poisi vahel. Viimane ei ole nõus oma nätsu ära viskama, ning teatab, et see ei olegi närimiskumm, vaid hoopis kitt - aine, mida pannakse aknaklaaside vahele justkui täiteks. Selgub, et kitt ei kuulu poisile, vaid ühingule, mis tegeleb selle kogumisega. Õpetaja palub pärast pisikest hoopi vastu pead sunniviisiliselt kõigil kitt purki visata. Seda õpilased vastu tahtmist teevadki, kuid kui purki ilmub suur pruunjas moodustis, saab õpetajal mõõt täis, ning ta käsib kõigil ühingu liikmetel klassi ette tulla.
Kust te nii palju kitti saite?
- kuu aega oleme juba kogunud ja närinud kambapeale seda.
Miks te seda närite?
- et see kõvaks ei läheks.
Miks ta pehme peab olema?
- muidu on jube raske närida...
Taoline jutlus kiti ühingu liikmete ja õpetaja vahel kestab mõnda aega, kui äkitselt teatab üks, Richter (Andero Ermel), : "Mulle tundub õpetaja, et me ajame natukene ümmargust juttu siin."

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Vahepeal ilmub klassi ette veelüks poiss (Veiko Tubin), kes tunnistab, et tõi samuti kodust pisut kitti. Ta räägib veenvalt, kuidas lõhkus ära oma kanaarilindude suplusanuma, et sealvahelt kitt kätte saada. "Kitt on siin, anum on seal - lihtsalt kanaarilinnud enam ei suple - absurd ju!"

Postitus kisub pikaks ning ma ei tahaks kõike stseene ka ülima täpsusega kirjeldada - muidu ei olekski mõtet enam lugejatel vaatama minna. Tahaksin lihtsalt välja tuua veel paar huvitavat seika.

Üks väga tore koht on uue juhi valimise stseen, kus pealik Boka (Indrek Ojari) otsustab, et on vaja korraldada uued valimised. Seda tehaksegi - koos sõnavõttude ja hääletustega. Sellest stseenist jäi kõige enam meelde valimisnõukogu esimees (Argo Aadli) ja Richter (Andero Ermel). Viimasel olid eriti huvitavad sõnavõtud, millest esimene sisaldas sõnavara, mille arusaamiseks vajaks igaüks leksikoni. Teisel sõnavõtul korrutas ta pidevalt ühte sõna, mis lõpus täiesti absurdselt naljakaks muutus. See kõlas umbes nii: "seoses koosolekuliikmete koosolekukorra rikkumisega, teatan, et koosolekuliikmed saavad koosolekul karistada, kui on tegemist koosolekukorra rikkumisega koosolekul..." Esimees ei osanud midagi Richteri sõnavõttude peale öelda. Peale vaikset tänamist palus ta edaspidi rääkida inimese moodi.
Koosolekul räägiti läbi papptorude ninakinni-häälega, mis mõjus kuidagi ametlikult, kuid samas väga naljakalt. Pärast pikka arutlemist ja hääletamist saadi aru, et võitis ikkagi endine juht - Boka.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

On ju teada-tuntud ütlemine teatrivallas - kui laval on püss, peab sellest ka pauku tulema. Sama oli ka Linnateatri "Pal tänava posite" tükis. Kui mindi botaanikaaeda Punasärkide valdustesse luurele, ilmus lava alt äkitselt nähtavale pisikene veekogu. Tegemist oli nutika lavalahendusega - tõmmati üles kaks luugiust, kui juba oligi olemas vesi ja taimed. Toosama vesi mõjuski siis antud püssina. Ja pauku tehti ka, sest ei möödunud vist viit minutitki, kui vaene Nemecsek (Mikk Jürjens) juba "basseinis" ulpis. Ehk liiga etteaimatav tundus see käik. Kui ma enne mainisin, et tükis oli palju ootamatut, siis antud vettehüpe sinna alla küll ei kuulunud.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

 Mõistagi näidati ka Punasärklaste elu. See oli hästi lahendatud - tumedate t-särkide peale visati punased helkurvestid ja olidki teised tegelased olemas. Siit ka suur kiitus (kostüümi)kunstnikule Jaagup Roometile. Kuna mängiti palju rolle läbisegi vaid 14 näitleja poolt, ei oleks olnud mõeldav väga detailne kostüümilahendus. Antud kolm erinevat komplekti - triiksärgid koolis ja rivistusel; mustad särgid mänguplatsil ja punased vestid Punasärklastel mõjusid selgesti ja samas lihtsa - arusaadavana.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Etendus lõpes süžeele vastavalt kurvalt. Kui Pal tänava poisid sõdisid Punasärklastega, oli vaene Nemecsek haige. Hoolimata oma haigusest tormas ta oma kambale appi, ning tänu temale võideti sõda.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Hoolimata Nemecseki headusest ja lahkest olemusest suri ta haigusesse. Temast tehti enne tema surma kapten.

Pealtnäha võib öelda, et tegemist oli 3 tundi kestva komöödiaetendusega, kuna pea iga stseen kubises naljast. Tegelikult oli sisu aga palju sügavam - seda mainisin ka postituse alguses. Loo temaatika on tegelikkuses väga kurb, kui sellele mõtlema hakata - väikesed koolipoisid ju kõigest mängivad, kuid tegelikult otsustatakse juba nii suurte küsimuste üle, et lugu lõpeb ühe lapse surmaga.

Minu detailne sissekanne hakkab lõppema. Kuigi piletid selle aasta etendusele on vist juba välja müüdud, tahan ma siiski seda tükki soovitada. Kui avaneb võimalus seda vaatama minna, siis ära kahtle - mine. See kolm tundi möödub kui linnulennul väga head tükki vaadates. Ja üleüldse on suvi. Ja kuna teatrimajad lähevad peatselt suvepuhkusele, soovitan ma käia just vabaõhulavastusi vaatamas, sest neid ju talvel vaadata ei saa :)

MTP