Mõnikord on nii, et ma ei kipu kohe samal õhtul pärast etendust kirjutama. See muidugi ei tähenda, et ma emotsioonidest oleksin tühjaks pigistatud, kuid mõnikord ei ole piisavalt tuju ja tahtmist. Selle kirjutamist alustasin ma sama päeva õhtul, kui teatris käisin, kuid poolikuna seisis see mitu päeva mustandites. Nüüd tahan ma selle ära lõpetada ja avaldada.
21. oktoobril käisin vaatamas Tallinna Linnateatri Hobuveskus Diana Leesalu uut etendust "Offline".
Etenudus, mis oma teemalt keskendus tänapäeval nii populaarsele arvuti- ja tehnikamaailmale, ei kõnetanudki mind tegelikult niiväga. Siit võib tulla ka põhjus, miks ma kohe suure tuhinaga kirjutama ei kippunud. Võimalik, et ma kõlan kui vanainimene, kuid tõepoolest, omades facebooki ja kasutades igapäevaselt arvutit ja nutikat telefoni, ei ole ma siiski sellesse maailma niivõrd sisse elanud. Tehnika ja kõik sellega seonduv on mulle kui tarbeese - ei muud. Ma ei ole kunagi seadnud tehnikat samale kõrgusele raamatute, kino, ja muidugi teatriga, kuna viimased kolm asetsevad minusilmis palju kõrgemal.
Etendus rääkis kuuest erinevast inimesest, kes said kõik ühes ruumis kokku. Nad teadsid üksteist, kuid polnud kunagi "reaalis" (seda väljendit kasutati palju) näinud või rääkinud. Ainsa tuttavad olid omavahel Pärtel (Priit Pius) ja Patrick (Tõnn Lamp). Pärtel ja Patrick on vennad, kellest viimane on vaimselt alaarenenud poiss, kelle eest vend peab hoolt kandma, ning seetõttu olid nad ka igal pool koos. Tegelased kutsusid teineteist kasutajanimedega: L5_87 (Kaspar Velberg), Lizett (Liis Lass), -rax- (Märt Pius) ja Elis (Maiken Schmidt). Kuue tegelasega hakkasid tolles majas toimuma aga kummalised asjad - algul sai üks vigastada, siis tapeti teine ära. Mõisteti, et keegi peab selle taga olema, aga kuna maja asus asulast väga kaugel, arvati, et selle taga on keegi nende seast. Jännati, vaieldi ja süüdistati, kuid keegi ei võtnud süüd omaks. Tegelikult oli õnnetustes süüdi vaimupuudega Patrick, keda keegi kahtlustada ei osanud. Patrick esines kasutajanimega Paul, kes kõik need halvad käsud teiste vigastamiseks- ja tapmiseks andnud oli.
Siinkohal ei sooviks ma rohkem keskenduda etenduse sisule. Sisult ei pakkunud see mulle just eriti palju. Diana Leesalu tekst, mille ma ka kava ostes sain, on küll hästi kirjutatud ja mingil määral kindlasti omade põhjustega just selline, kuid sellise teema sihtgrupp on väga kitsas. Virtuaalmaailm on küll see, mis meisse üha enam küll puutub, kuid kas selleks on just strateegilised arvutimängud? Ehk mõnele on.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Tõnn Lamp jäi mulle oma rolliga kõige eredamalt silma. Nii usutavalt mängis toda vaimselt haiget last. Tüüpiline lähenemine hälviku mängimisele on tavaliselt see, et asetsetakse kaks lõtva kätt lõualuu alla, pannakse pea viltu ning tehakse ette loll nägu, Tõnn Lambi rollis oli aga midagi enamat. Seal oli näha ka see hingeelu, mida tavaliselt ei suudeta nii keeruka rolli puhul välja mängida. Ma tõepoolest imetlesin ja jälgisin suure huvi ning hoolega ta mängu.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Ma ei taha kirjutada kirjutada palju lihtsalt selle-pärast, et "oleks rohkelt teksti". Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Hetkel tundub mulle, et kõik on öeldud, mida ma öelda tahtsin.
Ma väga loodan, et see postitus ei jää helisema negatiivsel noodil. Kindlasti see etendus pakub midagi. Ehk ei olnud mina õige sihtgrupp, või ei osanud ma selle varjatud poolt/sõnumit lihtsalt välja lugeda. Sellegi poolest, kui huvi ja võimalus on, soovitan ma etendust vaadata, kuna oma silm on kuningas. Eelkõige peaks see oma sisult sobima põhikooliealistele noortele, kes muidu teatreid ei eelista - neile ehk sobib etendus hästi.
MTP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Omaarvamust ei saa keelata ega valeks pidada. Kui Sul on see ning Sa soovid seda jagada, siis tee seda. Kui Sul on aga mõtteid, ideid või ettepanekuid, mida võiks muuta, et blogi parem oleks, siis võiksid nendest teada anda. Samuti on oodatud ettepanekud etendustele, mida oled näinud ning soovitaksid mullegi.