Täna oli mul suurepärane võimalus näha Eesti Draamateatri ahjusooja etendust "Teed juuakse kell viis". Tegemist oli kontrolletendusega - esietendus on homme, 3. novembril. Nagu viimasel ajal on juhtunud, tuli ka seekordne teatrisseminek mulle üpris ootamatult, kuid teatri vastu ei ole mul kunagi midagi - pigem ikka vastupidi.
Eesti Draamateater on ainulaadne oma pöördlava olemasolu tõttu. Igasse etendusse seda kindlasti vaja ei ole, kuid antud etendusse sobis see hästi. Britipärase tempoka muusika saatel avanesid suure saali veinipunased kardinad. Laval oli kujutatud hiiglasliku mehhanismiga kahekordne maja, mis detailideni oli ära kujundatud - tegemist oli väga rikkaliku lavakujundusega, mis antud etendusse sobis.
Suures majas elab proua Wilberforce (Ita Ever) koos oma haige papagoi Kindral Cordoniga. Papagoi puur oli kaetud suure rätiga, kuid hääl, mida väidetav papagoi tegi, oli häiriv ja veidi tüütu, kuid kindlasti vajalik, kuna selline ta oma olemuselt olema pidigi.
Papagoid oleks võimalik olnud terveks ravida vaid Ameerikas, kuid sinna sõitmiseks ei olnud proua Wilberforce´il raha. Proual käib aeg-ajalt külas ka kontsaabel (Jüri Tiidus), kes muretseb proua heaolu eest.
Prouale avanes aga võimalus rahateenimiseks - ta võttis enda suurde majja üürilise - Marcuse (Lembit Ulfsak). Ülikonnas, viisakas ja viks mees meeldis prouale väga, ning kui ta veel teada sai, et Marcus muusik on, oli ta mehest lausa sillas.
Proua lubab Marcusel oma ansambliga majas proove teha - viimase ainus soov on seda aga täiesti segamatult teha.
Majja astub major Courtny (Martin Veimann), kes on väidetavalt kunagine sõjakangelane. Seejärel tuleb hr. Robinson e. Harry (Egon Nuter), kes on täielik perfektsionist ja korraarmastaja. Siis tuleb hr. Larsson (Tõnu Kark) ja hr. Haway (Ain Lutsepp).
Kõik tulevad viisakalt ja härrasmehelikult, ning tutvustavad end kui muusikakvintetti.
Tegelikult on kõik aga hoopis teistmoodi. Mehed panevad ülakorrusel tööle raadio, kust kostub klassikalist muusikat, kuid tegelikult hakkavad kavandama vargust. Noodipuldil on põgenemisskeemid ja pillikotte tahetakse kasutada raha vedamiseks.
Proua Wilberforce on aga uudishimulik naine - tema ei suuda tundide viisi allkorrusel istuda, ta tahab teada, mida härrad teevad. Proua kuuleb ülakorruselt kostuvat kaunist muusikat, ning on sellest lummatud. Ta hiilib ülakorrusele, ning koputab vaikselt uksele.
Koheselt võetakse sisse positisoonid - igaüks ruttab oma instrumendi juurde, põgenemisskeem noodipuldil keeratakse teist pidi, mis vahetub noodikirja vastu. Proua lubatakse ruumi. "Te valetasite mulle! Te ei olegi amatöörid, vaid profesionaalid," hõiskas proua.
Proua käib kordi ja kordi ukse taga - mõnikord pakub teed, mõnikord räägib mõne südantlõhestava mure... Ühel hetkel helistab proua Wilberforce oma sõbrannadele, ning kutsub nad endale reedeks külla kontserdi kuulamiseks. Kui röövlid sellest teada saavad, lubab nende pealik Marcus kontserdi ära korraldada, teades, et tegelikult on selleks ajaks pangaautot juba röövitud...
Täismehed on justkui lapsed. Tahes pangaröövi võimalikult täpselt läbimängida, minnakse absurdseetesse delailidesse. Näiteks kui mängitakse läbi põgenemist raudteejaama juurest, hakkab üks rongihäält tegema. Raha kottitoimetakseks vajavad nad ikka päris raha, et proovis oleks täpselt samamoodi, kui röövi ajal.
Stseenide vahetumisel oli kaks varianti - kas vilkusid maja tuled ja kostus rongihäält (maja kõrval oli ka raudteed näha) või mängis britipärane rütmikas muusika. Mulle väga meeldis selline lahendus - see sobis hästi ja samas ei olnud laval kunagi (ka stseenide vahetuses) kottpime. Suur boonus oli see juba näitlejatele, et majatreppidel ei pidanud pilkases pimeduses teed kompama vaid normaalsuse piires oli kõike näha. Muidugi on ilusam see, kui stseenivahetus toimub täielikus pimeduses, kuid näitlejale on see ebameeldiv - mina isiklikult olen seda pidanud kogema ja ninaluumurrust ei olnud asi väga kaugel...
Martin Veimanni roll oli väga kift. Veimann mängis pisut transseksuaalset meest - näiteks proovis ta salaja proua kleiti endale ette, ning keerutas sellega mööda maja ringi. Väga ootamatu oli selline rollilahendus temalt, kuid see mõjus hästi.
Hr. Haway (Ain Lutsepp) roll oli samuti lahe - tema mängis käredahäälset karmi meest, kellel keset kiilakat pead oli must kuklani pats. Pats oli aga kinnitatud mütsi külge ja kui ta vahepeal mütsi ära võttis, kadus ka pats.
Larssoni roll Tõnu Kargu esituses oli minusilmis ehk vargaomadest parim. Peast veidi totu vennike, kellele hakkab tšellomängimine, tehes seda nii halvasti, kui see oli, meeldima. Larsson on tüüp, kes pidevalt rääkis peaaegu kogu tõe prouale välja, kuid tänu teistele jäi see siiski varjatuks.
Ma olen kirjutanud üles, et huvitav on jälgida tegevust, mis on fookusest väljas. Mulle mõnikord meeldib nö sohki teha. Ma tean, et kogu saal vaatab dialoogi edastajaid - fookuses olijaid, kuid neid, kes tähelepanu keskpunktist väljas on, on mõnikord isegi huvitavam jälgida. Huvitav on jälgida seda, kui tõetruult ka siis rolli edasi antakse, kui publik ei vaata. Sama kehtib ka näitlejal, olles poolenisti lava/akside taga. Ma istusin 2. loožs, kust oli päris palju näha (ka lava külgedele) - rohkem, kui ehk parterist või tagumiselt rõdult. Mulle meeldib vaadata seda, kuidas näitleja on lavale tulemas või sealt minemas. Ei teki seda tüüpilist näiteringi etendustes nähtud hetke, et lavalt minnes ja poolenisti akside vahel olles tullakse rollist välja. Profesionaalse teatri puhul on see loomulikult iseenesest mõistetav, kuid huvitav on seda sellegi poolest jälgida.
Tegemist on ülitempoka lavastusega. Tegevustik vahetub silmapilgutuse kiirusel. Seetõttu ma ei tahaks siia ümber kirjutada kogu tüki sisu - läheks liiga pikaks, ning oleks ebahuvitav tulevastele teatrikülastajatele, kes mu blogi on lugenud. Ühte võin ma aga öelda - lõpp on väga ootamatu.
Antud etendus on väga erilise tähendusega, kuna see on pühendatud Ita Everi 60. lavaaastale, mille tema poeg Roman Baskin (külalisena) lavastas. Ita Ever on olenemata kõrgest elueast suurepärase väljanägemise juures. Humoorikat briti vanaprouat mängides tegi ta väga hea rolli. Ita Ever on ilmselt eeskujuks paljudele näitlejatele - tema energia ja mängurõõm on tohutu. Tema on inimene, keda on olenemata rollist lihtsalt lust laval jälgida. Minu viimane märge teatrimärkmikus on: "Ita on nii armas!"
MTP
03 november 2013
01 november 2013
Offline
Seekordne postitus tuleb päris pika hilinemisega. Etendust, millest ma rääkima hakkan, käisin vaatamas kümme päeva tagasi, kuid postitus valmis alles nüüd.
Mõnikord on nii, et ma ei kipu kohe samal õhtul pärast etendust kirjutama. See muidugi ei tähenda, et ma emotsioonidest oleksin tühjaks pigistatud, kuid mõnikord ei ole piisavalt tuju ja tahtmist. Selle kirjutamist alustasin ma sama päeva õhtul, kui teatris käisin, kuid poolikuna seisis see mitu päeva mustandites. Nüüd tahan ma selle ära lõpetada ja avaldada.
21. oktoobril käisin vaatamas Tallinna Linnateatri Hobuveskus Diana Leesalu uut etendust "Offline".
Etenudus, mis oma teemalt keskendus tänapäeval nii populaarsele arvuti- ja tehnikamaailmale, ei kõnetanudki mind tegelikult niiväga. Siit võib tulla ka põhjus, miks ma kohe suure tuhinaga kirjutama ei kippunud. Võimalik, et ma kõlan kui vanainimene, kuid tõepoolest, omades facebooki ja kasutades igapäevaselt arvutit ja nutikat telefoni, ei ole ma siiski sellesse maailma niivõrd sisse elanud. Tehnika ja kõik sellega seonduv on mulle kui tarbeese - ei muud. Ma ei ole kunagi seadnud tehnikat samale kõrgusele raamatute, kino, ja muidugi teatriga, kuna viimased kolm asetsevad minusilmis palju kõrgemal.
Etendus rääkis kuuest erinevast inimesest, kes said kõik ühes ruumis kokku. Nad teadsid üksteist, kuid polnud kunagi "reaalis" (seda väljendit kasutati palju) näinud või rääkinud. Ainsa tuttavad olid omavahel Pärtel (Priit Pius) ja Patrick (Tõnn Lamp). Pärtel ja Patrick on vennad, kellest viimane on vaimselt alaarenenud poiss, kelle eest vend peab hoolt kandma, ning seetõttu olid nad ka igal pool koos. Tegelased kutsusid teineteist kasutajanimedega: L5_87 (Kaspar Velberg), Lizett (Liis Lass), -rax- (Märt Pius) ja Elis (Maiken Schmidt). Kuue tegelasega hakkasid tolles majas toimuma aga kummalised asjad - algul sai üks vigastada, siis tapeti teine ära. Mõisteti, et keegi peab selle taga olema, aga kuna maja asus asulast väga kaugel, arvati, et selle taga on keegi nende seast. Jännati, vaieldi ja süüdistati, kuid keegi ei võtnud süüd omaks. Tegelikult oli õnnetustes süüdi vaimupuudega Patrick, keda keegi kahtlustada ei osanud. Patrick esines kasutajanimega Paul, kes kõik need halvad käsud teiste vigastamiseks- ja tapmiseks andnud oli.
Siinkohal ei sooviks ma rohkem keskenduda etenduse sisule. Sisult ei pakkunud see mulle just eriti palju. Diana Leesalu tekst, mille ma ka kava ostes sain, on küll hästi kirjutatud ja mingil määral kindlasti omade põhjustega just selline, kuid sellise teema sihtgrupp on väga kitsas. Virtuaalmaailm on küll see, mis meisse üha enam küll puutub, kuid kas selleks on just strateegilised arvutimängud? Ehk mõnele on.
Tõnn Lamp jäi mulle oma rolliga kõige eredamalt silma. Nii usutavalt mängis toda vaimselt haiget last. Tüüpiline lähenemine hälviku mängimisele on tavaliselt see, et asetsetakse kaks lõtva kätt lõualuu alla, pannakse pea viltu ning tehakse ette loll nägu, Tõnn Lambi rollis oli aga midagi enamat. Seal oli näha ka see hingeelu, mida tavaliselt ei suudeta nii keeruka rolli puhul välja mängida. Ma tõepoolest imetlesin ja jälgisin suure huvi ning hoolega ta mängu.
Ma ei taha kirjutada kirjutada palju lihtsalt selle-pärast, et "oleks rohkelt teksti". Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Hetkel tundub mulle, et kõik on öeldud, mida ma öelda tahtsin.
Ma väga loodan, et see postitus ei jää helisema negatiivsel noodil. Kindlasti see etendus pakub midagi. Ehk ei olnud mina õige sihtgrupp, või ei osanud ma selle varjatud poolt/sõnumit lihtsalt välja lugeda. Sellegi poolest, kui huvi ja võimalus on, soovitan ma etendust vaadata, kuna oma silm on kuningas. Eelkõige peaks see oma sisult sobima põhikooliealistele noortele, kes muidu teatreid ei eelista - neile ehk sobib etendus hästi.
MTP
Mõnikord on nii, et ma ei kipu kohe samal õhtul pärast etendust kirjutama. See muidugi ei tähenda, et ma emotsioonidest oleksin tühjaks pigistatud, kuid mõnikord ei ole piisavalt tuju ja tahtmist. Selle kirjutamist alustasin ma sama päeva õhtul, kui teatris käisin, kuid poolikuna seisis see mitu päeva mustandites. Nüüd tahan ma selle ära lõpetada ja avaldada.
21. oktoobril käisin vaatamas Tallinna Linnateatri Hobuveskus Diana Leesalu uut etendust "Offline".
Etenudus, mis oma teemalt keskendus tänapäeval nii populaarsele arvuti- ja tehnikamaailmale, ei kõnetanudki mind tegelikult niiväga. Siit võib tulla ka põhjus, miks ma kohe suure tuhinaga kirjutama ei kippunud. Võimalik, et ma kõlan kui vanainimene, kuid tõepoolest, omades facebooki ja kasutades igapäevaselt arvutit ja nutikat telefoni, ei ole ma siiski sellesse maailma niivõrd sisse elanud. Tehnika ja kõik sellega seonduv on mulle kui tarbeese - ei muud. Ma ei ole kunagi seadnud tehnikat samale kõrgusele raamatute, kino, ja muidugi teatriga, kuna viimased kolm asetsevad minusilmis palju kõrgemal.
Etendus rääkis kuuest erinevast inimesest, kes said kõik ühes ruumis kokku. Nad teadsid üksteist, kuid polnud kunagi "reaalis" (seda väljendit kasutati palju) näinud või rääkinud. Ainsa tuttavad olid omavahel Pärtel (Priit Pius) ja Patrick (Tõnn Lamp). Pärtel ja Patrick on vennad, kellest viimane on vaimselt alaarenenud poiss, kelle eest vend peab hoolt kandma, ning seetõttu olid nad ka igal pool koos. Tegelased kutsusid teineteist kasutajanimedega: L5_87 (Kaspar Velberg), Lizett (Liis Lass), -rax- (Märt Pius) ja Elis (Maiken Schmidt). Kuue tegelasega hakkasid tolles majas toimuma aga kummalised asjad - algul sai üks vigastada, siis tapeti teine ära. Mõisteti, et keegi peab selle taga olema, aga kuna maja asus asulast väga kaugel, arvati, et selle taga on keegi nende seast. Jännati, vaieldi ja süüdistati, kuid keegi ei võtnud süüd omaks. Tegelikult oli õnnetustes süüdi vaimupuudega Patrick, keda keegi kahtlustada ei osanud. Patrick esines kasutajanimega Paul, kes kõik need halvad käsud teiste vigastamiseks- ja tapmiseks andnud oli.
Siinkohal ei sooviks ma rohkem keskenduda etenduse sisule. Sisult ei pakkunud see mulle just eriti palju. Diana Leesalu tekst, mille ma ka kava ostes sain, on küll hästi kirjutatud ja mingil määral kindlasti omade põhjustega just selline, kuid sellise teema sihtgrupp on väga kitsas. Virtuaalmaailm on küll see, mis meisse üha enam küll puutub, kuid kas selleks on just strateegilised arvutimängud? Ehk mõnele on.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Tõnn Lamp jäi mulle oma rolliga kõige eredamalt silma. Nii usutavalt mängis toda vaimselt haiget last. Tüüpiline lähenemine hälviku mängimisele on tavaliselt see, et asetsetakse kaks lõtva kätt lõualuu alla, pannakse pea viltu ning tehakse ette loll nägu, Tõnn Lambi rollis oli aga midagi enamat. Seal oli näha ka see hingeelu, mida tavaliselt ei suudeta nii keeruka rolli puhul välja mängida. Ma tõepoolest imetlesin ja jälgisin suure huvi ning hoolega ta mängu.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Ma ei taha kirjutada kirjutada palju lihtsalt selle-pärast, et "oleks rohkelt teksti". Ma tahan kirjutada siis, kui mul midagi öelda on. Hetkel tundub mulle, et kõik on öeldud, mida ma öelda tahtsin.
Ma väga loodan, et see postitus ei jää helisema negatiivsel noodil. Kindlasti see etendus pakub midagi. Ehk ei olnud mina õige sihtgrupp, või ei osanud ma selle varjatud poolt/sõnumit lihtsalt välja lugeda. Sellegi poolest, kui huvi ja võimalus on, soovitan ma etendust vaadata, kuna oma silm on kuningas. Eelkõige peaks see oma sisult sobima põhikooliealistele noortele, kes muidu teatreid ei eelista - neile ehk sobib etendus hästi.
MTP
Tellimine:
Postitused (Atom)