Tund aega, et hinge minna

15. mail käisin emaga Eesti Draamateatris. See teatrikülastus oli osa tema emadepäevakingist, mis veel realiseerimata oli.
Jõudnud Draamateatri ette, tabas mind suur nostalgia. Olen selles majas ju palju aega veetnud. Kahjuks pole aga viimasel ajal jõudnud seda maja külastada. Olles pisikene, tatsasin ikka mööda Draamateatrit ringi, kui ema tööjuures olin.
"Oi, kas see on sinu tütar? Ta on täpselt sinu nägu! Ja nii suureks kasvanud. Mina mäletan, kui ta veel väikene tüdruk oli ja siin ringi jalutas..." tervitati mu ema juba uksepeal piletikontrollis töötava tädi poolt.

Ma mäletasin neid garderoobilette... aga need olid ju mulle lõuani? Kuidas need nii madalad on?
See maja. Varem tundus see kuidagi nii suur ja võimas. Nüüd, aga nii pisikene. Ilmselt olen mina kasvanud. Tõsi, vahepeal oli Draamateatris põhjalik remont, peale mida ka minu ema seal enam ei töötanud, kuid palju vana tundisn ära selles uues. Kasvõi needsamad laesolevad lühtrid, mis ikka veel seda ilusat maja kaunistavad.
Lisaks meeletule nostalgiarõõmule sain ka toreda teatrielamuse ja seda päris huvitava etenduse näol.

"Tund aega, et hinge minna" oli etendus, mida me Draamateatri väikeses saalis vaatamas käisime. Tegemist on monolavastusega, kus mängib Viire Valdma. Etenduse tekstiautor ja lavastaja on Kristel Leesmend ning esietendus oli 16. veebruaril, aastal 2013.
                                                                                               

Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Etendus räägib sellest, kuidas naisel on ees ootamas kohtumine. Ajapikku hakkab selguma, et ilmselt on tegemist tema lähedasega - arvatavasti isaga. Ta on segases olukorras, ei tea, kuidas minna, mida öelda, milliseid žeste teha, mida tegemata jätta ning kuidas külastatav üldse ära tunda. Tegemist oli sisemonoloogiga, iseendaga pidas ta plaani, mida teha. Tal oli tund aega, et sündmusesse süveneda ning see oma peas läbi elada - seda ta tegigi. 

Viire Valdma sai minuarvates etendusega suurepäraselt hakkama. Tegemist oli monoetendusega, kus ta pidi pisut üle tunni täiesti iseseisvalt laval hakkama saama. Oli vaid tema ja üks punane redelitaoline moodustis lava parempoolses osas, kuhu ta tihti oma mantli riputas ja siis jälle tagasi võttis... Ega tal muud tegevust peale juuste sättimise ning riietuse kohendamise polnudki (mõistagi oli siinkohal tegemist teadliku kohendamisega).
Tema poolt olid väga usutavalt edastatud tekst ja tunded. Etenduse lõppedes, viimaseid lauseid öeldes ma isegi nägin tal silmis kerget nutumaiku. See pani mind suuresti järelemõtlema sellele, kui oluline on teksti süvendeda ja emotsioone edasi anda, isegi, kui tekst pole seotud isikliku kogemusega.

Eestis on vähe sellelaadseid etendusi mängitud (eriti veel naisosatäitjaga monoetendust). Viirele oli antud mõnusalt stiilne välimus ja üleüldse näeb ta enda ea kohta väga hea välja. Tegemist on väga võimeka näitlejaga, keda ma sellises rollis nägin esimest korda (ning ta suutis mind positiivselt üllatada). 

15. mai oli minule üleüldse väga huvitav päev. Sama päeva lõunal kaitsesin ma oma gümnaasiumi  teatriteemalise uurimistöö ("Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 20. lend") hindele 5 ning õhtune teatrikülastus mõjus kui preemiana selle eest. Missest, et teatrikülastamine ei ole minupuhul ebatavaline ning homme lähen juba ühte teist etendust vaatama. Sellest saate aga lähemalt lugeda minu järgmises postituses.

MTP