Preili Julie

Eile käisin imeilusas Kõue mõisa hoovis vaatamas Roman Baskini projektiteatri Kell 10 etendust "Preili Julie".
Etendus põhineb August Strindbergi draamatekstile, mille lavastas Roman Baskin. Lavastuses mängivad kolm näitlejat - Kersti Heinloo, Kati Ong ja Andres Mähar.
Lisaks kolmele näitlejale käib lavalt läbi ka laulu- ja tantsugrupp, mille liikmeid ma kahjuks nimetada ei oska, kuid suure üllatusena tundsin ma ühe neist ära küll. Üks viiuliga härra seal ei ole keegi muu, kui minu endine kitarriõpetaja - väga üllatav oli teda seal näha.

Lugu on ühest jaaniööst, mille põhitegevus toimub mõisa pesuköögis. Mõisahärra on oma valdustest lahkunud, ning tema ulakas tütar (Kersti Heinloo) tantsib kõigiga, kes talle vähegi ette jäävad. Ka tallipoisiga (Andres Mähar). Tallipoiss, kes tegelikult on pesunaise (Kati Ong) kavaler, murrab talle truudust.

Projektiteater Kell 10, facebook

Mõisahärra tütrel ja tallipoisil tekib plaan põgeneda. Kuna peretütar on suhteliselt rikas, jääb tallipoiss sellele lootma. Viimane räägib mõisatütrele apelsinipuudest ja päikeseloojangust ja hotellist, mille nad koos rajavad... Tallipoisi rahaahnus on aga suurem, kui alguses arvata oli. Näinud mõisatütre toodud rahapatakat, süttisid tal silmad põlema, ja tahe reisima minna oli veelgi suurem.

Projektiteater Kell 10, facebook

Reisile aga ei jõutudki. Kui pesunaine üles ärkas, pakkus mõisatütar välja, et ka tema võiks nendega kaasa tulla. Mõistagi ei näinud ka see plaan läbi.
Tallipoiss oli segaduses, ei teadnud, mida teha tuleks. Olles suures meeltesegaduses ulatas ta preili Julie´le oma habemenoa. Viimane tappis end sellega ära.

Projektiteater Kell 10,  facebook

Tegemist oli keeruka looga, ning vahepeal oli minulgi raske järge pidada.
Näitlejatöö meeldis mulle aga väga. Ma nägin nende mängus kergust ja lihtsust, mis võlus mind.
Suvelavastused, mis värskes õhus toimuvad, vajavad veelgi rohkem pingutust, kui tavalised etendused teatrilaval. Tuleb juba puhtalt hääleliselt anda poole rohkem, kui tavaliselt.
Septembrikuu õhtul, mil see konkreetne etendus toimus, oli väljas sooja vaid 11 kraadi - naisnäitlejad olid pitskleitides.
Väga hästi oli lahendatud pesuköögi veetünn, kus pesu pesti. See oli täidetud sooja veega - tegemist oli tünnisaunaga, kus vahepeal näitlejad "suplemas" käisid ja sealt natukenegi sooja said.

Kõue mõis töötab ka hotellina, ning pisut häiris see, et hotelli külalised ei saanud aru, et kõrval toimub etendus. Põhimõtteliselt istuti lava kõrval, küll pisut taga pool, kuid publikust oli kõike näha - joodi õlut ja räägiti ikka päris valju häälega. Mõne vaiksema koha peal võis lausa rääkijate jututeemast aru saada. Ja see pidavat iga kord nii olema ja midagi muuta ei saa, kuna mõisa restorani väliterass asub sealsamas, lava ligiduses, ning kliente ei taheta ju ära ajada. Tekibki küsimus, kumb on tähtsam - hotellikülastajate vabadus või lavalolijate austus?

See suvi läks nii, et suveetendusi ma ajanappuse tõttu eriti ei näinud.
Ma ei teagi, kas septembris nähtud välilavastus läheb suveetenduse alla, või ei.
Igatahes oli tegu väga toreda "teatri"külastusega.

MTP