Ay Carmela!

Nagu lubatud, kirjutan ka teisest, tänasest teatrielamusest. Tegelikult ei olnudki tegu "päris" teatriga, vaid hoopis 32. Keskkooli abiturientide lõpulavastusega. Ma otsustasin ka sellest natukene kirjutada, kuna nähtu on veel selgelt meeles ja hinges, ning tekkis mõte ka selle kohta paar sõna öelda.

Tegemist on Jose Sanchis Sinisterra teksitl põhineva lavastusega "Ay Carmela!", mille lavastas Mari-Riin Villemsoo. Etenduses mängisid vaid kolm näitlejat: Ingrid Noodla, Jaune Kimmel ning Marko Aatonen.

Etendust tutvustav tekst ütleb: "Igaüks loob maailmast erineva pildi. Näeme asju erineva külje alt ja kunagi ei näe me asju samamoodi nagu näeb inimene meie kõrval. Kujundame oma visuaali ja vaimupildi ise. Niisamuti kujundab iga vaataja oma pildi sellest lavastusest ise..."
Sedapuhku ei tahakski ma lahkama hakata etenduse sündmustikku. Niipalju vaid ütlen, et tegevus toimus ühes teatris, kus tegutsesid kaks Carmelat - üks elujõuline ja energiline (Jaune Kimmel), ning teine, Carmela vaim (Ingrid Noodla).

Minnes etendust vaatama, kujutasin ma oma vaimusilmas ette, et lähen vaatama justkui keskpärast kooliteatri etendust. Tegelikult üllatas see lavastus mind aga väga. Mängiti ju kõigest viiendat (ja viimast) korda, kuid olenemata sellest vähesest tehti seda hästi ja südamega.
Respekt sellele, et kogu lavakujundus piirdus vaid kahe tooli, põrandaharja ja grammofoniga. Tagasihoidlikkus võib olla võluv ja seda ta oligi.
Etenduse algus oli keskpärane, tavaline. Kõik muutus aga siis, kui Ingrid Noodla laulma hakkas. See tundus nii võimsana, nii uhkena, et tekitas lausa kananaha. Edasi läks kõik tõusval teel - etendus justkui elavnes.

Ükski neist kolmest ei ole veel "päris" näitleja, "päris" teatris, kuid ma arvan, et neil kõigil oleks selleks võimalust, kui on piisavalt suur tahtmine ja töökus. Ma ilmselt ei ole küll veel õige inimene kommenteerima kellegi andekust, kuid ma arvan, et need kolm võiksid kindlasti teatriga edasi tegeleda.

Selline pisem postitus tuligi ja rohkem vist polegi vaja hetkel. :)
MTP

Amy seisukoht

Viimasest postitusest on möödas tükk aega... Ma ei ole vahepeal teatris käinud. Õigemini, olen küll, kuid mitte mõnd etendust kaemas. Nüüd käisin aga kahel päeval järjest ja ehk see korvab ka vahepealse "talveune" blogis. Kirjutan mõlemast etendusest eraldi postitusena ning alustan esimesest, laupäeval nähtud Linnateatri etendusest "Amy seisukoht".

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

"Amy seisukohta" vaatasin tegelikult juba teist korda. Esmakordselt kui nägin seda üle aasta tagasi, ei olnud mul veel seda blogi siin. Nüüd, uuesti nähtuna, saan sellest ka kirjutada.
Esimest korda kui etendust nägin, mängis Amyt Hele Kõrve, kes hetkel on lapsepuhkusel. Kõrve asemel oli eile laval Sandra Uusberg.
Kui juba tegelastest juttu tuli, siis mainin ka teised ära: Anu Lamp (Amy ema Esme); Mikk Jürjens (Amy abikaasa Dominic); Heleene Vannari (Evelyn, Esme ämm); Kalju Orro (Frank, Esme tuttav) ja Kristjan Üksküla (Esme kolleeg teatris). Etenduse lavastaja on Mladel Kiselov.

Esme (Anu Lamp) on Londoni teatrinäitleja, kes elab ürpris head elu koos oma ämmaga (Heleene Vannari). Esme on täielik teatriinimene, kes ei salli ega mõista filmi- ja kinomaailma. Maja, kus Esme elab, kuulus kunagi tema abikaasale, kes nüüd surnud on. Maja oli ta mehelt pärandusena saanud, ning sinna oli ka ämm elama asunud. Pärast pikki aastaid otsustas Esmele külla tulla tütar Amy (Sandra Uusberg), võttes kaasa oma poiss-sõbra Dominici (Mikk Jürjens).
Amy pidas lapsena ajalehte "Amy seisukoht". Intervjuud andis sellele lehele vaid tema ema ja lehte müüdi tänaval juhuslikele möödakäijatele. Küll oli juba noore Amy seisukoht kindel ja õilis: tuleb armastada, sest armastus võidab ju kõik. Ma kahjuks ei mäleta seisukoha kindlat sõnastust (ning ma ei lähe kopeerima ka mõne teise inimese arvustust), kuid Amy arvates on armastus tähtsaim.

Pärast Esme ja Dominici põgusat tutvust, hakkas nende vahel lõõmama vaidlus kunsti üle: üks pooldas teatrit, ning teine aga filmikunsti. "Teater on nii ajast ja arust, seal on kõik nii aeglane... Tänapäeva inimesel ei ole selleks aega," oli Amy poiss-sõbra arvamus.
Etenduses olid kajastatud kaks radikaalset vastast: kas ainult teater või ainult film.
Mina arvan, et see asi tegelikult nii range ei ole. Suure teatriarmastajana leian ma tihti end kinosaalist, ning tean ka suuri filmisõpru, kes teatrites käivad.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Lühidalt on tegemist tavalise Londoni äärelinnas elava perekonna eluga. Pärast Esme konflikti Dominiciga, ei kipu viimane enam Esmet külastama. Amy, kes Dominiciga abiellus, ning lapsed sai, oli justkui kahe tule vahel. Tema armastas ju mõlemat, kuid Esme ja Dominic ei saanud omavahel kohe üldse läbi.
Kui Esme ämm vananes, sekkus esimese ellu ka Frank (Kalju Orro), kes end vägisi sinna elama sokutas, ning siis vaese näitlejanna võlgadesse ajas.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Jõukalt elava Esme endine elu oli läbi. Saatuse iroonia tahtel oli ta sunnitud lisaks teatrile osalema ka teleseriaalides ning kommertsreklaamides. Esimest korda elus sekkus ta telemaailmasse, kuid tegi ka väiksemaid rolle teatris edasi.
Kahjuks jäi Amy elu lühikeseks, ning ta suri. Dominic tahtis Esmega ära leppida, kuna tema lahkunud kaasa, Amy, seisukoht oli ju, et armastus on tähtsaim. Dominicist oli saanud kuulus filmirežissöör, kes Esmele võlgade katteks raha andis. Samal päeval toimus ka Dominici ja Esme kolleegi (Kristjan Üksküla) kohtumine.  Noor teatrinäileja oli vaimustuses Dominici actionfilmist, mille peale humoorikas Esme vaid silmi pööritas. Selgus, et tõepoolest on olemas ka kuldne kesktee, ning ei pea olema kinni vaid teatris või filmis.

Kirjeldasin ära küll etenduse sisu, kuid nüüd tahaksin ka natukene rääkida näitlejatööst.
Amyna esinenud Sandra Uusberg jättis armsa ja tütarlapseliku mulje. Kahjuks ei mäleta ma kuigi teraselt Hele Kõrve mängitud Amyt, ning ei oskaks seda Uusbergi Amyga võrrelda. Sandra Uusberg on tundunud mulle alati hästi toreda ja sõbraliku inimesena, ning just sellepoolest sobis antud roll talle valatult.
Mikk Jürjensi poolt mängitud Dominic oli armsa Amy täielik vastand. Käheda häälega, närviline ja oma põhimõtetes kinniolev - selline ta karakterina oli. Meenutades Jürjensi Nemecseki "Pal tänava postes", mis oli totaalne vastand Dominici rollile, saan ma tõdeda vaid seda, et tegu oli väga hea näitlejatööga. Siinkohal erinesid küll täielikult Nemecseki ja Dominici karakterid, kuid sellegi poolest oli tegemist uhke saavutusega, kuna oli näha näitlejat kahes rollis nii erinevalt. Ma tõin selle just välja, kuna ma olen kohanud ka näitlejaid, kes mitmes tükis samalaadselt mängivad (ka erinevate karakterite puhul). Võimalik, et mu mõttetera jäi kellegile selgusetuks...?
Anu Lamp, kes Esmet mängis, üllatas mind vist kõige enam antud etenduses. Esme oli mängitud väga iroonilise ja humoorikana. Ma olen seda ikka tähele pannud, et teatris (aga ka filmis ja mujal) on humoorikamad rollid ikkagi enamasti meesnäitlejatel. Harva on ette tulnud seda, kus naisnäitleja nii oskuslikult "nalja teha" oskab.
Näitlejatest tahaksin veel eraldi välja tuua Heleene Vannari rolli Evelynina, Esme ämmana. Teda esimest korda laval nähes ei saanud ma päris täpselt aru, kas Linnateater on palganud uue, kuid nii vanana näiva näitleja või on tegemist külalisnäitljejaga. Kubmki variant polnud õige, tegemist oli ikkagi Vannariga, aga nii ehedalt mängitud vanainimest nägin ma vist küll esimest korda elus. Suur osa oli kindlasti ka riide- ning grimmikunstniku tööl, kuid üldpilt lihtsalt (positiivses võtmes) vapustas mind.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli tavalise looga, mille muutsid eriliseks just tegelased, erinevad karakterid. Etenduses oli pisut nalja, ning natukene ka tõsidust ja kurbust. Lõpus oli Anu Lambi ja Kristjan Üksküla meisterlik maskitants, mis etendusele kindlasti palju juurde andis.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Kas ma soovitaksin seda etendust? Jah, muidugi. Maitsemeel on ju erinev, kuid kui ise ära ei näe, siis ei tea ka armastada või vihata.

MTP