Reedel, 17. mail käisin Tallinna Linnateatris vaatamas etendust "Tõde ja õigus". Tegemist on kuulsa Tammsaare romaani II osaga, mille lavastaja on Elmo Nüganen.
Mind pisut hirmutas teadmine, et etenduses on kolm vaatust ning kestab kokku ligi 5 tundi. Kahjuks polnud ma Tammsaare töödega varem eriti kokku puutunud. Paar suve tagasi nägin Vargamäel etendust "Tõde ja õigus III" (samuti Linnateatri etendus). Koolis me ei ole veel "Tõde ja õigust" lugenud ning seega ma ei osanudki sellest etendusest midagi oodata.
Nähtud paar esimest minutit, taipasin, et tegu on väga hea lavastusega. Tundsin ära kohe hea Linnateatri stiili. Ma ei oska seda kirjeldada, aga käies erinevates teatrites, on olenemata etenduse tekstist siiski aru saada, kui erinevad stiilid erinevatel teatritel tegelikult on. Mõistagi on põhjus ka selles, et etenduse lavastaja on Elmo Nüganen. Nüganenilt ei ole ma mitte ühtegi halba tükki näinud - mitte kunagi - päris ausalt. Teisena muidugi ka see, et näitlejate trupp on ühtlaselt tugev. Igal rollil, siis suuremal või väiksemal, oli huvitav karakter ning kui keegi paluks minult ühe lemmiku valida, ei suudaks ma seda teha. Ma arvan, et Elmo Nüganeni üks suuremaid plusse ongi see, et ta suudab iga tegelase huvtavaks luua. Näitena võin tuua kasvõi tema suvelavastuse "Scapini kelmused" - etenduses terve 25. lend, kuid iga tegelane oli nii omanäoline ning silmapaistev ja olles näinud etendust 11 korda, hakkasid kõik tegelased mulle erineval viisil sümpatiseerima. Kuid hetkel ei soovi ma siiski rääkida "Scapinist" (kuigi mul on siiralt kahju, et mul seda blogi nii vähe aega on olnud - nii huvitavatest arvustustest on see ilma jäänud), praeguses postituses keskenduksin siiski "Tõele ja õigusele".
Tegemist oli mõnusalt vaimuka etendusega. Väga humoorikas oli Mauruse kooli matemaatikatund, kus uus matemaatikaõpetaja Molotov (Allan Noormets) palus õpilastel tahvli peal võrrandeid lahendada. Kes ladus rida ikse, kes kirjutas meeletult suuresti ja valesti, kes tegi lausa jooniseid... Indrek Paasil (Karl-Andreas Kalmet) oli veidi lootust, kuid kokkuvõttes olid õpetaja arvates kõik õpilased ikka päris lorud.
Kohati tundus etendus publikule isegi liiga vaimukas. Ilmselt tulenes see publikust, kellest enamik tundusid kooliõpilased - kippusid naerma iga pisema liigutuse või lause peale. Veidi kurb oli vaid see, et ka tõsisema koha peal naerdi... Kuid mis siis ikka, igaüks tõlgendab mingeid mõtteid isemoodi ning ilmselt nähti "Tões ja õiguses" mõne inimese poolt komöödiaetendust - ei tea.
Kokkuvõtteks võin öelda, et need viis tundi möödusid kui linnulennul. Tegemist oli VÄGA HEA etendusega - julgen kõigile soovitada ning kindlasti ka neile, kes "Tõde ja õigust" lugema peavad. Tänu etendusele muutus igavana näiv vanaaegne klassika palju huvitavamaks ning kui isegi seda lugema pean, teen seda kindlasti meelsamini, kui ehk enne seda etendust oleksin teinud.
MTP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Omaarvamust ei saa keelata ega valeks pidada. Kui Sul on see ning Sa soovid seda jagada, siis tee seda. Kui Sul on aga mõtteid, ideid või ettepanekuid, mida võiks muuta, et blogi parem oleks, siis võiksid nendest teada anda. Samuti on oodatud ettepanekud etendustele, mida oled näinud ning soovitaksid mullegi.