"Kevadist Lutsu" mängitakse Eesti Draamateatri suures saalis. Esietendus oli 13. novembril 2012. aastal. Lavastaja on Uku Uusberg ning osades on Roland Laos, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Hilje Murel, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Kristo Viiding, Mari Lill, Pääru Oja, Henrik Toompere jr jr, Raimo Pass ja Tõnu Oja.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Etendus on Oskar Lutsu (Roland Laos) elust. See on tema elust läbi mitmete aastate. Alates sellest, kui ta oli pisikene poiss ja kavala naeratuse ning O-jalgadega ringi käis ja õhku kirjutas (kuna paber oli ju liiga hinnaline), kuni selleni, kui valmis tema "Kevade".
Mind üllatas, kui hästi mängisid täiskasvanud meesnäitlejad väikseid lapsi - esmalt Roland Laos (Luts) ja siis ka Kristo Viiding (vend Arno; vend Tutt). Nii siiralt, armsalt ja äratuntavalt pole ma vist näinudki täiskasvanud näitlejaid väikelapsi mängimas. Kui Kristo Viiding hällis pisikest beebi Arnot mängis, ma lausa nägin sära ta silmis.
Minu üks lemmikutest oli ka Tiit Sukk. Ta on olnud vist eluaeg mu üks lemmiknäitlejaid. Ja jääb selleks edasi, tahes, mis rollis. Temas lihtsalt on mingi võluv eripära või omadus ning ma isegi ei oska seda õigesti sõnastada. Ta on inimene, kes mõjub hästi lihtsalt sellisena, nagu ta on. Öeldakse ju, et osad andekad näitlejad on erilised selle poolest, kui suudavad erinevaid rolle hästi välja mängida. Minuarvates on Tiit Sukk just selline, kes ei pea publikule meeldimiseks palju vaeva nägema, kuna ta mõjub juba iseendana väga hästi.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Väga hästi oli ära kasutatud Draamateatri boonust - pöördlava. Tänu sellele vahetati kiiresti lavatehnikat ja stseene ning vedelema ei jäänud üleliigseid ja häirivad dekoratsioone.
Mind pisut häiris stseenide venivus. Ühes varasemas postituses rääkisin ma Linnateatri "Tõest ja õigusest", mis kestis 5 tundi ning mul ei tekkinud kunagi tunnet, et etendus venib. Nüüd, selle etenduse puhul, mis kusjuures kestis 3 ja pool tundi, tekkis mul aga see tunne küll.
Ühe häiriva detailina tooksin veel välja Jeekimi (Kristo Viiding) rolli. Mustades nahkriietes loom (või kes teab, mis tegelane ta selline oli), sattus aeg-ajalt lavale tõmbles seal sihitult ringi ja kadus (ja mõne aja pärast saabus uuesti). Ei saanud mina aru, milleks seda Jeekimit vaja oli. Võimalik, et ta oli justkui millegi sümbol või oluline kajastus, kuid mina tema olulisusest aru ei saanud.
 |
| Eesti Draamateatri koduleheküljelt |
Kokkuvõtvalt ütleksin, et see on hea lavastus. Andrus Kivirähk, selle etenduse autor, on kirjutanud väga hea süžee ning Uku Uusberg lavastajana teostas selle hästi ära. Loomulikult ei toimi midagi ilma näitlejateta ning ka nemad said kenasti hakkama. Tahaksin seda etendust võrrelda paljude teiste sellistega, mis ei tekitanud minus seda "VAU-d", kuid olid ikkagi liiga head, et nende kohta midagi negatiivset öelda.
MTP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Omaarvamust ei saa keelata ega valeks pidada. Kui Sul on see ning Sa soovid seda jagada, siis tee seda. Kui Sul on aga mõtteid, ideid või ettepanekuid, mida võiks muuta, et blogi parem oleks, siis võiksid nendest teada anda. Samuti on oodatud ettepanekud etendustele, mida oled näinud ning soovitaksid mullegi.