Amy seisukoht

Viimasest postitusest on möödas tükk aega... Ma ei ole vahepeal teatris käinud. Õigemini, olen küll, kuid mitte mõnd etendust kaemas. Nüüd käisin aga kahel päeval järjest ja ehk see korvab ka vahepealse "talveune" blogis. Kirjutan mõlemast etendusest eraldi postitusena ning alustan esimesest, laupäeval nähtud Linnateatri etendusest "Amy seisukoht".

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

"Amy seisukohta" vaatasin tegelikult juba teist korda. Esmakordselt kui nägin seda üle aasta tagasi, ei olnud mul veel seda blogi siin. Nüüd, uuesti nähtuna, saan sellest ka kirjutada.
Esimest korda kui etendust nägin, mängis Amyt Hele Kõrve, kes hetkel on lapsepuhkusel. Kõrve asemel oli eile laval Sandra Uusberg.
Kui juba tegelastest juttu tuli, siis mainin ka teised ära: Anu Lamp (Amy ema Esme); Mikk Jürjens (Amy abikaasa Dominic); Heleene Vannari (Evelyn, Esme ämm); Kalju Orro (Frank, Esme tuttav) ja Kristjan Üksküla (Esme kolleeg teatris). Etenduse lavastaja on Mladel Kiselov.

Esme (Anu Lamp) on Londoni teatrinäitleja, kes elab ürpris head elu koos oma ämmaga (Heleene Vannari). Esme on täielik teatriinimene, kes ei salli ega mõista filmi- ja kinomaailma. Maja, kus Esme elab, kuulus kunagi tema abikaasale, kes nüüd surnud on. Maja oli ta mehelt pärandusena saanud, ning sinna oli ka ämm elama asunud. Pärast pikki aastaid otsustas Esmele külla tulla tütar Amy (Sandra Uusberg), võttes kaasa oma poiss-sõbra Dominici (Mikk Jürjens).
Amy pidas lapsena ajalehte "Amy seisukoht". Intervjuud andis sellele lehele vaid tema ema ja lehte müüdi tänaval juhuslikele möödakäijatele. Küll oli juba noore Amy seisukoht kindel ja õilis: tuleb armastada, sest armastus võidab ju kõik. Ma kahjuks ei mäleta seisukoha kindlat sõnastust (ning ma ei lähe kopeerima ka mõne teise inimese arvustust), kuid Amy arvates on armastus tähtsaim.

Pärast Esme ja Dominici põgusat tutvust, hakkas nende vahel lõõmama vaidlus kunsti üle: üks pooldas teatrit, ning teine aga filmikunsti. "Teater on nii ajast ja arust, seal on kõik nii aeglane... Tänapäeva inimesel ei ole selleks aega," oli Amy poiss-sõbra arvamus.
Etenduses olid kajastatud kaks radikaalset vastast: kas ainult teater või ainult film.
Mina arvan, et see asi tegelikult nii range ei ole. Suure teatriarmastajana leian ma tihti end kinosaalist, ning tean ka suuri filmisõpru, kes teatrites käivad.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Lühidalt on tegemist tavalise Londoni äärelinnas elava perekonna eluga. Pärast Esme konflikti Dominiciga, ei kipu viimane enam Esmet külastama. Amy, kes Dominiciga abiellus, ning lapsed sai, oli justkui kahe tule vahel. Tema armastas ju mõlemat, kuid Esme ja Dominic ei saanud omavahel kohe üldse läbi.
Kui Esme ämm vananes, sekkus esimese ellu ka Frank (Kalju Orro), kes end vägisi sinna elama sokutas, ning siis vaese näitlejanna võlgadesse ajas.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Jõukalt elava Esme endine elu oli läbi. Saatuse iroonia tahtel oli ta sunnitud lisaks teatrile osalema ka teleseriaalides ning kommertsreklaamides. Esimest korda elus sekkus ta telemaailmasse, kuid tegi ka väiksemaid rolle teatris edasi.
Kahjuks jäi Amy elu lühikeseks, ning ta suri. Dominic tahtis Esmega ära leppida, kuna tema lahkunud kaasa, Amy, seisukoht oli ju, et armastus on tähtsaim. Dominicist oli saanud kuulus filmirežissöör, kes Esmele võlgade katteks raha andis. Samal päeval toimus ka Dominici ja Esme kolleegi (Kristjan Üksküla) kohtumine.  Noor teatrinäileja oli vaimustuses Dominici actionfilmist, mille peale humoorikas Esme vaid silmi pööritas. Selgus, et tõepoolest on olemas ka kuldne kesktee, ning ei pea olema kinni vaid teatris või filmis.

Kirjeldasin ära küll etenduse sisu, kuid nüüd tahaksin ka natukene rääkida näitlejatööst.
Amyna esinenud Sandra Uusberg jättis armsa ja tütarlapseliku mulje. Kahjuks ei mäleta ma kuigi teraselt Hele Kõrve mängitud Amyt, ning ei oskaks seda Uusbergi Amyga võrrelda. Sandra Uusberg on tundunud mulle alati hästi toreda ja sõbraliku inimesena, ning just sellepoolest sobis antud roll talle valatult.
Mikk Jürjensi poolt mängitud Dominic oli armsa Amy täielik vastand. Käheda häälega, närviline ja oma põhimõtetes kinniolev - selline ta karakterina oli. Meenutades Jürjensi Nemecseki "Pal tänava postes", mis oli totaalne vastand Dominici rollile, saan ma tõdeda vaid seda, et tegu oli väga hea näitlejatööga. Siinkohal erinesid küll täielikult Nemecseki ja Dominici karakterid, kuid sellegi poolest oli tegemist uhke saavutusega, kuna oli näha näitlejat kahes rollis nii erinevalt. Ma tõin selle just välja, kuna ma olen kohanud ka näitlejaid, kes mitmes tükis samalaadselt mängivad (ka erinevate karakterite puhul). Võimalik, et mu mõttetera jäi kellegile selgusetuks...?
Anu Lamp, kes Esmet mängis, üllatas mind vist kõige enam antud etenduses. Esme oli mängitud väga iroonilise ja humoorikana. Ma olen seda ikka tähele pannud, et teatris (aga ka filmis ja mujal) on humoorikamad rollid ikkagi enamasti meesnäitlejatel. Harva on ette tulnud seda, kus naisnäitleja nii oskuslikult "nalja teha" oskab.
Näitlejatest tahaksin veel eraldi välja tuua Heleene Vannari rolli Evelynina, Esme ämmana. Teda esimest korda laval nähes ei saanud ma päris täpselt aru, kas Linnateater on palganud uue, kuid nii vanana näiva näitleja või on tegemist külalisnäitljejaga. Kubmki variant polnud õige, tegemist oli ikkagi Vannariga, aga nii ehedalt mängitud vanainimest nägin ma vist küll esimest korda elus. Suur osa oli kindlasti ka riide- ning grimmikunstniku tööl, kuid üldpilt lihtsalt (positiivses võtmes) vapustas mind.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Kokkuvõtteks ütleksin, et tegu oli tavalise looga, mille muutsid eriliseks just tegelased, erinevad karakterid. Etenduses oli pisut nalja, ning natukene ka tõsidust ja kurbust. Lõpus oli Anu Lambi ja Kristjan Üksküla meisterlik maskitants, mis etendusele kindlasti palju juurde andis.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Kas ma soovitaksin seda etendust? Jah, muidugi. Maitsemeel on ju erinev, kuid kui ise ära ei näe, siis ei tea ka armastada või vihata.

MTP

Pal tänava poisid

Tänu oma tööle on mul olnud õnn piiluda mõned korrad Tallinna Linnateatri "Pal tänava poisse". Kuna olen etendust näinud rohkem kui korra või paar, on mul ehk eelis seda arvustust kirjutades. Samas aga ei taha, et see end ammendama hakkaks ning seetõttu otsustasin kirjutada varem, kui enne viimast etendust.

Etendus põhineb Ferenc Molnari tekstile, mille lavastas Mart Koldits. Etendust mängitakse Tallinna Linnateatri Lavaaugus. Esietendus oli 2013 aasta 8. juunil. 

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Olen isegi lugenud "Pal tänava poisse" ja süzee oli hästi järelelavastatud- ja mängitud. Lisatud oli värvikaid seiku, mida raamatust ei mäletanud, kuid need lisasid minuarvates etendusele veelgi vürtsi juurde. Pal tänava poisse kehastavad Laia tänava poisid - etenduses mängivad 14 suurepärast Linnatearti meesnäitlejat.

Sõprus, usaldus, reetmine, õiglus, ausus - suured sõnad, mis kirjeldavad "väikeste poiste mängu". Kampa kuulumine ja oma krundi eest võitlemine on teose põhilised võtmesõnad, mida teab igaüks, kes on seda raamatut lugenud või tükki näinud. Üpris tõsist süžeed on aga kujutatud läbi kerge huumoriloori.

Mõnusalt vaimukas on nn käsuliini-stseen, kus kamba ainus reamees Nemecsek (Mikk Jürjens), tahab olla Keegi. Ta küsib oma otseselt ülemuselt, kas tal on võimalus saada kõrgem auaste. Ülemus ei tea, ning küsib omakorda auaste kõrgemalt. Nõnda käib telefonimäng paar auastet kõrgemale - keegi ei oska vastata ja küsib enda otseselt ülemuselt. Eriti naljakaks teeb asja see, et Pal tänava lapsed, kes ohvitsere, kindraleid ja muid tähtsaid mehi mängivad, ei tea tegelikult auastmetest kuigi palju. Vahepeal tekibki küsimus kes mingit auastet kannab, siis unustatakse ära Nemecseki küsimus... Niiviisi jännatakse päris pikalt, kuid see ei tundu venivana, kuna näitlejad mängivad ilmekalt ja huvitavalt - igal ühel oma huvitav karakter.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Mulle väga meeldis see, kuidas on ära lahendatud liikumine - liikumisjuht Märt Agu on teinud suurepärast tööd. Erinevad kaklusstseenid või niisama ringijooksmised-mängimised ei tundunud tühja liikumisena, vaid sobisid väga ilusti stseenidesse.
Eraldi sooviksin ma veel välja tuua viimase sõja, kus Pal tänava poisid läksid vastu Punasärkidele. Ei toimunud tüüpilist kalkusstseeni kahe kamba inimeste vahel, nagu seda oleks võinud oodata. Kakeldi hoopis suurte riidekottidega - võeti kätte punased vestid ja sellest juba piisas, et aru saada mis laval toimub.
Ma ei ole näinud VAT Teatri samanimelist etendust, kuid olen kuulnud, et seal toimus seesama võitlus reaalsete inimeste vahel - loogiline teostus ju, kuid võib-olla ehk isegi liiga loogiline. Mulle just meeldis see, et ei mindud tavalist teedpidi, vaid kasutati teistmoodi lähenemist.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Lavalise liikumise kohapealt meeldis mulle ka see veel väga, et hästi palju oli nö abstraktset liikumist. Selle viimase sõja saab ka ehk selle alla liigitada, kuid see ei jäänud ka ainsaks taoliseks lahenduseks. Palju oli kasutatud ka liikumist ja rütmiloomist üheskoos - see oli lausa superhea!

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Koolitundidest on kokku kaks stseeni - mõlemad suurepärased ja ma tõepoolest ei tea kumb neist parem on.
Esmalt siis muusikatund, kus õpilased pidid õpetaja (Argo Aadli) soovil laulma. Laul ise on ilmselt saksakeelne (ma võin eksida), ning poisslapsed (meesnäitlejad!) pidid ülimalt kõrgelt seda mitu korda laulma - küll niisama ja siis koos liigutustega ja siis veelkord uuesti... Ma täiesti tunnen kaasa nendele bassihäälsetele näitlejatele, kes oma häält pea igal õhtul selle etenduse jaoks kulutama peavad.
Peatselt kutsub õpetajahärra klassi ette Pal tänava poiste pealiku Boka (Indrek Ojari) ning palub temal üksinda laulda. Saal on ärev - kuidas hakkab küll Ojari üksinda nii kõrges helistikus seda laulu laulma?! Äkitselt kõlab mahe ja madal bassihääl, mis väga meenutab mulle Marko Matvere häält, ning laulab laulu otsast lõpuni ära. Suurepäraselt. Õpetaja on muidugi šokis: "kägu see nüüd küll ei olnud... äärmisel juhul leevike," vastab too Bokale, kes oli arvanud, et laul räägib käost.
Tegemist on minuarvates ühe naljakaima stseeniga terves etenduses ja seda puhtalt juba Argo Aadli tegelaskuju pärast - nii suurte ilmekate silmadega ja irevil naeratusega tüüp, koos täpselt läbimõeldud zestide ja liikumisega. Selle rolli puhul oli Aadli minuarvates ainuõige valik!

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Ja nüüd siis teine koolistseen - seekord on õpetajaks Priit Võigemast, kes räägib klassile Platonist. Ta on pühendunud oma raamatusse, kust loeb tähtsaid lauseid oma õpilastele. Liikudes klassi ees ringi, ei pane ta alguses tähelegi, millega õpilased tegelevad. Lapsed, keda ilmselgelt õpetaja jutt ei huvita, närivad õpetaja liikumisrütmis nätsu. Alguses rütmikalt kõndides näritakse ollust samas rütmis kaasa, kui õpetaja muudab oma liikumisstiili aeglasemaks, hakkavad õpilasedki närtsu niimoodi luristama, et see üks ühele ühtib õpetaja sammudega. Peagi märkab õpetaja, et miski pole korras, ning kutsub klassi ette ühe klassi poistest (Alo Kõrve).
Hakkab huvitav dialoog õpetaja ja poisi vahel. Viimane ei ole nõus oma nätsu ära viskama, ning teatab, et see ei olegi närimiskumm, vaid hoopis kitt - aine, mida pannakse aknaklaaside vahele justkui täiteks. Selgub, et kitt ei kuulu poisile, vaid ühingule, mis tegeleb selle kogumisega. Õpetaja palub pärast pisikest hoopi vastu pead sunniviisiliselt kõigil kitt purki visata. Seda õpilased vastu tahtmist teevadki, kuid kui purki ilmub suur pruunjas moodustis, saab õpetajal mõõt täis, ning ta käsib kõigil ühingu liikmetel klassi ette tulla.
Kust te nii palju kitti saite?
- kuu aega oleme juba kogunud ja närinud kambapeale seda.
Miks te seda närite?
- et see kõvaks ei läheks.
Miks ta pehme peab olema?
- muidu on jube raske närida...
Taoline jutlus kiti ühingu liikmete ja õpetaja vahel kestab mõnda aega, kui äkitselt teatab üks, Richter (Andero Ermel), : "Mulle tundub õpetaja, et me ajame natukene ümmargust juttu siin."

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Vahepeal ilmub klassi ette veelüks poiss (Veiko Tubin), kes tunnistab, et tõi samuti kodust pisut kitti. Ta räägib veenvalt, kuidas lõhkus ära oma kanaarilindude suplusanuma, et sealvahelt kitt kätte saada. "Kitt on siin, anum on seal - lihtsalt kanaarilinnud enam ei suple - absurd ju!"

Postitus kisub pikaks ning ma ei tahaks kõike stseene ka ülima täpsusega kirjeldada - muidu ei olekski mõtet enam lugejatel vaatama minna. Tahaksin lihtsalt välja tuua veel paar huvitavat seika.

Üks väga tore koht on uue juhi valimise stseen, kus pealik Boka (Indrek Ojari) otsustab, et on vaja korraldada uued valimised. Seda tehaksegi - koos sõnavõttude ja hääletustega. Sellest stseenist jäi kõige enam meelde valimisnõukogu esimees (Argo Aadli) ja Richter (Andero Ermel). Viimasel olid eriti huvitavad sõnavõtud, millest esimene sisaldas sõnavara, mille arusaamiseks vajaks igaüks leksikoni. Teisel sõnavõtul korrutas ta pidevalt ühte sõna, mis lõpus täiesti absurdselt naljakaks muutus. See kõlas umbes nii: "seoses koosolekuliikmete koosolekukorra rikkumisega, teatan, et koosolekuliikmed saavad koosolekul karistada, kui on tegemist koosolekukorra rikkumisega koosolekul..." Esimees ei osanud midagi Richteri sõnavõttude peale öelda. Peale vaikset tänamist palus ta edaspidi rääkida inimese moodi.
Koosolekul räägiti läbi papptorude ninakinni-häälega, mis mõjus kuidagi ametlikult, kuid samas väga naljakalt. Pärast pikka arutlemist ja hääletamist saadi aru, et võitis ikkagi endine juht - Boka.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

On ju teada-tuntud ütlemine teatrivallas - kui laval on püss, peab sellest ka pauku tulema. Sama oli ka Linnateatri "Pal tänava posite" tükis. Kui mindi botaanikaaeda Punasärkide valdustesse luurele, ilmus lava alt äkitselt nähtavale pisikene veekogu. Tegemist oli nutika lavalahendusega - tõmmati üles kaks luugiust, kui juba oligi olemas vesi ja taimed. Toosama vesi mõjuski siis antud püssina. Ja pauku tehti ka, sest ei möödunud vist viit minutitki, kui vaene Nemecsek (Mikk Jürjens) juba "basseinis" ulpis. Ehk liiga etteaimatav tundus see käik. Kui ma enne mainisin, et tükis oli palju ootamatut, siis antud vettehüpe sinna alla küll ei kuulunud.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

 Mõistagi näidati ka Punasärklaste elu. See oli hästi lahendatud - tumedate t-särkide peale visati punased helkurvestid ja olidki teised tegelased olemas. Siit ka suur kiitus (kostüümi)kunstnikule Jaagup Roometile. Kuna mängiti palju rolle läbisegi vaid 14 näitleja poolt, ei oleks olnud mõeldav väga detailne kostüümilahendus. Antud kolm erinevat komplekti - triiksärgid koolis ja rivistusel; mustad särgid mänguplatsil ja punased vestid Punasärklastel mõjusid selgesti ja samas lihtsa - arusaadavana.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Etendus lõpes süžeele vastavalt kurvalt. Kui Pal tänava poisid sõdisid Punasärklastega, oli vaene Nemecsek haige. Hoolimata oma haigusest tormas ta oma kambale appi, ning tänu temale võideti sõda.

Tallinna Linnateatri koduleheküljelt

Hoolimata Nemecseki headusest ja lahkest olemusest suri ta haigusesse. Temast tehti enne tema surma kapten.

Pealtnäha võib öelda, et tegemist oli 3 tundi kestva komöödiaetendusega, kuna pea iga stseen kubises naljast. Tegelikult oli sisu aga palju sügavam - seda mainisin ka postituse alguses. Loo temaatika on tegelikkuses väga kurb, kui sellele mõtlema hakata - väikesed koolipoisid ju kõigest mängivad, kuid tegelikult otsustatakse juba nii suurte küsimuste üle, et lugu lõpeb ühe lapse surmaga.

Minu detailne sissekanne hakkab lõppema. Kuigi piletid selle aasta etendusele on vist juba välja müüdud, tahan ma siiski seda tükki soovitada. Kui avaneb võimalus seda vaatama minna, siis ära kahtle - mine. See kolm tundi möödub kui linnulennul väga head tükki vaadates. Ja üleüldse on suvi. Ja kuna teatrimajad lähevad peatselt suvepuhkusele, soovitan ma käia just vabaõhulavastusi vaatamas, sest neid ju talvel vaadata ei saa :)

MTP

Kevadine Luts

23. mail käisin Eesti Draamateatris vaatamas "Kevadist Lutsu". Seekordne postitus ei kippunudki nii kiiresti tulema - tavaliselt kirjutan samal päeval, kui etendust nägin ja jagan laiemale ringile järgmisel päeval. Seekord siis pisut teistmoodi ja ma isegi ei tea, kas see on halb või hea, et kohe ei kirjutanud.

"Kevadist Lutsu" mängitakse Eesti Draamateatri suures saalis. Esietendus oli 13. novembril 2012. aastal. Lavastaja on Uku Uusberg ning osades on Roland Laos, Indrek Sammul, Uku Uusberg, Hilje Murel, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Kristo Viiding, Mari Lill, Pääru Oja, Henrik Toompere jr jr, Raimo Pass ja Tõnu Oja.

Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Etendus on Oskar Lutsu (Roland Laos) elust. See on tema elust läbi mitmete aastate. Alates sellest, kui ta oli pisikene poiss ja kavala naeratuse ning O-jalgadega ringi käis ja õhku kirjutas (kuna paber oli ju liiga hinnaline), kuni selleni, kui valmis tema "Kevade".

Mind üllatas, kui hästi mängisid täiskasvanud meesnäitlejad väikseid lapsi - esmalt Roland Laos (Luts) ja siis ka Kristo Viiding (vend Arno; vend Tutt). Nii siiralt, armsalt ja äratuntavalt pole ma vist näinudki täiskasvanud näitlejaid väikelapsi mängimas. Kui Kristo Viiding hällis pisikest beebi Arnot mängis, ma lausa nägin sära ta silmis.
Minu üks lemmikutest oli ka Tiit Sukk. Ta on olnud vist eluaeg mu üks lemmiknäitlejaid. Ja jääb selleks edasi, tahes, mis rollis. Temas lihtsalt on mingi võluv eripära või omadus ning ma isegi ei oska seda õigesti sõnastada. Ta on inimene, kes mõjub hästi lihtsalt sellisena, nagu ta on. Öeldakse ju, et osad andekad näitlejad on erilised selle poolest, kui suudavad erinevaid rolle hästi välja mängida. Minuarvates on Tiit Sukk just selline, kes ei pea publikule meeldimiseks palju vaeva nägema, kuna ta mõjub juba iseendana väga hästi.

Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Väga hästi oli ära kasutatud Draamateatri boonust - pöördlava. Tänu sellele vahetati kiiresti lavatehnikat ja stseene ning vedelema ei jäänud üleliigseid ja häirivad dekoratsioone.

Mind pisut häiris stseenide venivus. Ühes varasemas postituses rääkisin ma Linnateatri "Tõest ja õigusest", mis kestis 5 tundi ning mul ei tekkinud kunagi tunnet, et etendus venib. Nüüd, selle etenduse puhul, mis kusjuures kestis 3 ja pool tundi, tekkis mul aga see tunne küll.

Ühe häiriva detailina tooksin veel välja Jeekimi (Kristo Viiding) rolli. Mustades nahkriietes loom (või kes teab, mis tegelane ta selline oli), sattus aeg-ajalt lavale tõmbles seal sihitult ringi ja kadus (ja mõne aja pärast saabus uuesti). Ei saanud mina aru, milleks seda Jeekimit vaja oli. Võimalik, et ta oli justkui millegi sümbol või oluline kajastus, kuid mina tema olulisusest aru ei saanud.

Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Kokkuvõtvalt ütleksin, et see on hea lavastus. Andrus Kivirähk, selle etenduse autor, on kirjutanud väga hea süžee ning Uku Uusberg lavastajana teostas selle hästi ära. Loomulikult ei toimi midagi ilma näitlejateta ning ka nemad said kenasti hakkama. Tahaksin seda etendust võrrelda paljude teiste sellistega, mis ei tekitanud minus seda "VAU-d", kuid olid ikkagi liiga head, et nende kohta midagi negatiivset öelda.

MTP

Lantimiskunstnikud

Teisipäeval, 21. mail käisin vaatamas Linnateatri etendust "Lantimiskunstnikud". Etendust mängitakse Hobuveskis. Etenduse autorid-lavastajad on Diana Leesalu ja Paavo Piik. Tükis mängivad Liis Lass, Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius ja Priit Pius.
Esietendus oli 29. septembril, aastal 2012.

Etenduse peateemaks, nagu seda pealkirjastki võis järeldada, on lantimine. See on lugu sellest, kuidas kolm nohiklikku poissi (Märt Pius, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet) tahavad "naisi saada".

Tallinna Linnateatri facebooki lehelt

Tegu on täiskasvanud meestega, kellel on elus pealtnäha kõik olemas. Puudu on vaid naised. Nende kogemused naistega on pea olematud. Need vähesedki kokkupuuted on olnud ehk emade või tädide... või siis arvuti seltis (sealt teatud filme vaadates). Kolm poissi tutvuvad aga lantimiskoolis, mille õpetaja (Karl-Andreas Kalmet) hakkab poisse naiste osas välja koolitama.
Õpetaja hakkab poisse kardinaalselt muutma. Esmalt tuunitakse nende välimust - prillipoiss saab läätsed, kampsunist saab tagi, õnneketsidest stiilised kingad...
Siis hakatakse muutma nende mõtlemist. Koolitaja poolt tuleb mitmeid nippe, kuidas naiste tähelepanu võita: naise enesehinnanguga mängimine; "kolme sekundi reegel"; rumala, pimeda ja kurdi hiire mäng; ekside mängutoomine; kolmnurk; silmavaatamine jne jne. Poisid kirjutavad hoolikalt kõik kuni viimse sõnani üles. Antud nippidest kujunevad välja poistele justkui kindlad reeglid, mille järgi elada.

Tallinna Linnateatri facebooki lehelt

Kuidas reageerivad lähenemisvõtetele aga naised? Alguses tundub kõik tomivat. Üks nohik, kes elas emaga (Maiken Schmidt) ja viimane pidas teda juba geiks, hakkab nüüd koju tulema iga öö erineva naisega. Teistelgi läheb edukalt, kuni hetkeni, kui kohatakse tüdrukut, keda juba paar päeva tagasi samade võtetega landiti. Loomulikult antakse korvi, kuna kaks korda järjest samasugune lähenemiskatse enam ei toimi.

Maiken Schmidtil oli lisaks hellale ja hoolivale emarollile veel kaks rolli - ööklubis tantsiv tibike ja korralik ning pisut konservatiivne kontoritüdruk. On hämmastav, kui erinevad need kolm rolliolid ning kui suurepäraselt ta kõigi nendega toime tuli.
Ka Liis Lassil oli rohkem, kui üks roll - lisaks teise klubitibi kujutamisele kehastas ta veel superstaari - kaunit lauljannat Mai-Liis Juunit. Temalauldud "Hipster Lover Boy" kummitab mind siiani veel.

Tallinna Linnateatri facebooki lehelt

Priit Pius mängis realistlikku ning tõsist, kuid samas väga lihtsat meest. Tal on omad põhimõtted, mis tunduvad vastandlikud lantimiskoolis õpetatule. Ta on tagasihoidlik, kuid mehine. Teda huvitasid ikkagi suuremad küsimused nagu näiteks - "Mis on elu mõte?"

Lõpuks sai Märt Piusi kehastatud isehakanud lantija aru, et ei ole eriti tark selliste reeglite järgi elada. Talle meeldis ta töökaaslane - kontoritüdruk, mitte need kõik klubist saadud naised.Ta oli vahepeal töölt lahkunud  ning kui mõistuse oli taas pähe võtnud, anti talle töökoht tagasi. Ta julges lõpuks kontoritüdrukule tunnistada, et olenemata päheõpitud reeglitest ja sellega saadud naistest soovib ta ikka temaga olla.

Tegemist oli väga tempoka, kuid samas humoorika etendusega. Hästi joonistusid välja konkreetsete inimtüüpide olemused (liigselt hooliv ema, tüüpilised nohkarid, naiivsed klubitšikid). Mulle meeldis lavakasutus (kahel korrusel mängimine) ja lavakujundus (näiteks keskelolev nelinurkne moodustis, mis täitis voodi, kui ka videoekraani rolli).
Minule väga meeldis, olenemata sellest, et nägin etendust teist korda.
Ma loodan siiralt, et keegi ei võta sellest etendust õppust ja uute päheõpitud lantimisreeglitega omale eluarmastust otsima ei lähe.

MTP

Tõde ja õigus. II osa.

Reedel, 17. mail käisin Tallinna Linnateatris vaatamas etendust "Tõde ja õigus". Tegemist on kuulsa Tammsaare romaani II osaga, mille lavastaja on Elmo Nüganen.

Mind pisut hirmutas teadmine, et etenduses on kolm vaatust ning kestab kokku ligi 5 tundi. Kahjuks polnud ma Tammsaare töödega varem eriti kokku puutunud. Paar suve tagasi nägin Vargamäel etendust "Tõde ja õigus III" (samuti Linnateatri etendus). Koolis me ei ole veel "Tõde ja õigust" lugenud ning seega ma ei osanudki sellest etendusest midagi oodata.

Nähtud paar esimest minutit, taipasin, et tegu on väga hea lavastusega. Tundsin ära kohe hea Linnateatri stiili. Ma ei oska seda kirjeldada, aga käies erinevates teatrites, on olenemata etenduse tekstist siiski aru saada, kui erinevad stiilid erinevatel teatritel tegelikult on. Mõistagi on põhjus ka selles, et etenduse lavastaja on Elmo Nüganen. Nüganenilt ei ole ma mitte ühtegi halba tükki näinud - mitte kunagi - päris ausalt. Teisena muidugi ka see, et näitlejate trupp on ühtlaselt tugev. Igal rollil, siis suuremal või väiksemal, oli huvitav karakter ning kui keegi paluks minult ühe lemmiku valida, ei suudaks ma seda teha. Ma arvan, et Elmo Nüganeni üks suuremaid plusse ongi see, et ta suudab iga tegelase huvtavaks luua. Näitena võin tuua kasvõi tema suvelavastuse "Scapini kelmused" - etenduses terve 25. lend, kuid iga tegelane oli nii omanäoline ning silmapaistev ja olles näinud etendust 11 korda, hakkasid kõik tegelased mulle erineval viisil sümpatiseerima. Kuid hetkel ei soovi ma siiski rääkida "Scapinist" (kuigi mul on siiralt kahju, et mul seda blogi nii vähe aega on olnud - nii huvitavatest arvustustest on see ilma jäänud), praeguses postituses keskenduksin siiski "Tõele ja õigusele".

Tegemist oli mõnusalt vaimuka etendusega. Väga humoorikas oli Mauruse kooli matemaatikatund, kus uus matemaatikaõpetaja Molotov (Allan Noormets) palus õpilastel tahvli peal võrrandeid lahendada. Kes ladus rida ikse, kes kirjutas meeletult suuresti ja valesti, kes tegi lausa jooniseid... Indrek Paasil (Karl-Andreas Kalmet) oli veidi lootust, kuid kokkuvõttes olid õpetaja arvates kõik õpilased ikka päris lorud.
Kohati tundus etendus publikule isegi liiga vaimukas. Ilmselt tulenes see publikust, kellest enamik tundusid kooliõpilased - kippusid naerma iga pisema liigutuse või lause peale. Veidi kurb oli vaid see, et ka tõsisema koha peal naerdi... Kuid mis siis ikka, igaüks tõlgendab mingeid mõtteid isemoodi ning ilmselt nähti "Tões ja õiguses" mõne inimese poolt komöödiaetendust - ei tea.

Kokkuvõtteks võin öelda, et need viis tundi möödusid kui linnulennul. Tegemist oli VÄGA HEA etendusega - julgen kõigile soovitada ning kindlasti ka neile, kes "Tõde ja õigust" lugema peavad. Tänu etendusele muutus igavana näiv vanaaegne klassika palju huvitavamaks ning kui isegi seda lugema pean, teen seda kindlasti meelsamini, kui ehk enne seda etendust oleksin teinud.

MTP

Tund aega, et hinge minna

15. mail käisin emaga Eesti Draamateatris. See teatrikülastus oli osa tema emadepäevakingist, mis veel realiseerimata oli.
Jõudnud Draamateatri ette, tabas mind suur nostalgia. Olen selles majas ju palju aega veetnud. Kahjuks pole aga viimasel ajal jõudnud seda maja külastada. Olles pisikene, tatsasin ikka mööda Draamateatrit ringi, kui ema tööjuures olin.
"Oi, kas see on sinu tütar? Ta on täpselt sinu nägu! Ja nii suureks kasvanud. Mina mäletan, kui ta veel väikene tüdruk oli ja siin ringi jalutas..." tervitati mu ema juba uksepeal piletikontrollis töötava tädi poolt.

Ma mäletasin neid garderoobilette... aga need olid ju mulle lõuani? Kuidas need nii madalad on?
See maja. Varem tundus see kuidagi nii suur ja võimas. Nüüd, aga nii pisikene. Ilmselt olen mina kasvanud. Tõsi, vahepeal oli Draamateatris põhjalik remont, peale mida ka minu ema seal enam ei töötanud, kuid palju vana tundisn ära selles uues. Kasvõi needsamad laesolevad lühtrid, mis ikka veel seda ilusat maja kaunistavad.
Lisaks meeletule nostalgiarõõmule sain ka toreda teatrielamuse ja seda päris huvitava etenduse näol.

"Tund aega, et hinge minna" oli etendus, mida me Draamateatri väikeses saalis vaatamas käisime. Tegemist on monolavastusega, kus mängib Viire Valdma. Etenduse tekstiautor ja lavastaja on Kristel Leesmend ning esietendus oli 16. veebruaril, aastal 2013.
                                                                                               

Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Etendus räägib sellest, kuidas naisel on ees ootamas kohtumine. Ajapikku hakkab selguma, et ilmselt on tegemist tema lähedasega - arvatavasti isaga. Ta on segases olukorras, ei tea, kuidas minna, mida öelda, milliseid žeste teha, mida tegemata jätta ning kuidas külastatav üldse ära tunda. Tegemist oli sisemonoloogiga, iseendaga pidas ta plaani, mida teha. Tal oli tund aega, et sündmusesse süveneda ning see oma peas läbi elada - seda ta tegigi. 

Viire Valdma sai minuarvates etendusega suurepäraselt hakkama. Tegemist oli monoetendusega, kus ta pidi pisut üle tunni täiesti iseseisvalt laval hakkama saama. Oli vaid tema ja üks punane redelitaoline moodustis lava parempoolses osas, kuhu ta tihti oma mantli riputas ja siis jälle tagasi võttis... Ega tal muud tegevust peale juuste sättimise ning riietuse kohendamise polnudki (mõistagi oli siinkohal tegemist teadliku kohendamisega).
Tema poolt olid väga usutavalt edastatud tekst ja tunded. Etenduse lõppedes, viimaseid lauseid öeldes ma isegi nägin tal silmis kerget nutumaiku. See pani mind suuresti järelemõtlema sellele, kui oluline on teksti süvendeda ja emotsioone edasi anda, isegi, kui tekst pole seotud isikliku kogemusega.

Eestis on vähe sellelaadseid etendusi mängitud (eriti veel naisosatäitjaga monoetendust). Viirele oli antud mõnusalt stiilne välimus ja üleüldse näeb ta enda ea kohta väga hea välja. Tegemist on väga võimeka näitlejaga, keda ma sellises rollis nägin esimest korda (ning ta suutis mind positiivselt üllatada). 

15. mai oli minule üleüldse väga huvitav päev. Sama päeva lõunal kaitsesin ma oma gümnaasiumi  teatriteemalise uurimistöö ("Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli 20. lend") hindele 5 ning õhtune teatrikülastus mõjus kui preemiana selle eest. Missest, et teatrikülastamine ei ole minupuhul ebatavaline ning homme lähen juba ühte teist etendust vaatama. Sellest saate aga lähemalt lugeda minu järgmises postituses.

MTP

Hukkamõistu koor

R. Baskini projektiteatri Kell Kümme kodelehelt

Seekord sain elamuse jällegi teatrilt, mida ammu külastanud polnud. Ma ei tea, kas seda saab teatriks, kui selliseks üldse pidada. Ilmselt ikka saab. Tegu oli Roman Baskini projektiteatri Kell Kümme lavastusega "Hukkamõistu koor". Etendust, mida mina vaatamas käisin, mängiti Salme Kultuurikeskuses. Lavastaja on Roman Baskin, esietendus oli 7. märtsil, 2013. aastal. Tegelasi on selles etenduses kokku 13, kuid tuntumad näitlejad, kes tükis kaasa tegid, on ehk Marko Matvere, Raivo E. Tamm, Elina Reinold, Epp Eespäev, Pirjo Levandi, Tõnu Kilgas, Karin Rask ja Merle Palmiste.

R. Baskini projektiteatri Kell Kümme kodelehelt

Lugu räägib inimestest, kes elavad väikeses provintsis ja püüavad lavale tuua oma amatöörliku teatrigrupiga "Kerjuste ooperi". Tegevus toimub ajavahemikus veebruarist maini, ooperi proovidest esietenduseni.
Kui Guy Jones (M. Matvere) ooperi proovidesse jõuab, on  kõik osad juba välja jalagtud ning talle otsustatakse siiski võimalus anda ühe pisikese rolli näol. Edasine teekond viib ta aga läbi rollide vahetumise peaosani välja. Palju vahejuhtumeid oli ka Jonesi ja  provintsi naiste vahel. Tema suureks miinuseks oli see, et ta ei osanud kunagi "EI" öelda, ning see tõi talle palju tahtmatut kaela.

Mulle meeldis näitlejate valik. Ma arvan, et sellise koosseisuga sobiti hästi rollidesse ning ka omavahel kokku. Ma oleksin tahtnud natukene rohkem laulmist kuulata. Tegu ei olnud küll muusikaliga, rääkimata ooperist, kuid siiski... Eriti veel arvestades asjaolu, et rolli on saanud ka kuulus ooperitäht Pirjo Levandi. Selle küllaltki vähese laulmise põhjal saan öelda, et mulle kohutavalt meeldis hoopis Marko Matvere laulmine. Tema tugev ja vali hääl on mulle varemgi kõrvu jäänud, ning sellel etenduselgi ei pidanud ma selles suhtes pettuma. Mind häiris ka pisut see, et stseenid olid päris pikaks venitatud. Ma saan aru, et tekst on ju Alan Ayckbourni oma ja lavastaja, olgu see kes tahes, seda muuta ei tohiks. Asjade edasikulgemine oli pisut aeglane. Samuti oli lõpp kuigivõrd etteaimatav. Eelnevaga ei saa ma muidugi midagi lavastajale ette heita. Ilmselt ei sobinud see etendus mulle sisulise poole pealt väga palju.
Muidugi oli palju ka positiivset. Kui jätta kõrvale näitekirjaniku tekst kui selline, siis näitlejad said oma rollidega hästi hakkama.
Tegu ei olnud etendusega, mis oleks tekitanud minus selle "VAU" efekti. Samas olen palju kehvemaid lavastusi näinud ning seda etendust ei tahaks sinna kehvade kategooriasse ka liigitada. Pigem liigenduks  etendus minu taluvus/meelduvusskaalal kuhugile keskele.

MTP