Veidi etendusest endast...
Etenduse lavastaja on Marco Layera.
Etenduses mängivad Carolina Palacios, Pedro Muñoz, Benjamín Westfall, Nicolás Herrera ja Eduardo Herrera omanimelisi tegelasi.
Esietendus oli 2010. aastal. Etenduse kirjeldusest leidsin järgneva: lavastus õhutab vaatajat mõtlema kunsti, utoopiate ja revolutsiooni üle. Grupp noori näitlejaid sulgub valitsevale võimule vastandudes neljaks aastaks keldrisse, eesmärgiks luua lavastus, mis suudaks muuta kogu maailma. Pikapeale hakkab nendeni imbuma aga ärevusttekitavat infot: uus valitsus on suutnud kaotatuda vaesuse ja ebaõigluse ning riigist saanud eeskuju kogu maailmale. Kuidas edasi?!
Minu enda arvamus/emotsioonid vahetult peale etendust...
Ma olen oma vanuse kohta käinud palju teatrites erinevaid etendusi vaatamas, kuid kahjuks pean tõdema, et see oli üks kehvemaid, mida ma üldse näinud olen. Nende lähenemine mulle kuidagi ei istunud, etendus ei kõnetanud mind üldse.
Tavaliselt naudin etendusi täiel rinnal, süvenen etendusse, hindan näitlejate-, lavastaja- ja kunstnikutööd. Selle etenduse puhul ei saaks ma aga sama väita, kuna peale esimest 10 minutit, kui näitleja oli laulu saatel tulnud minu ees istuva blondi tüdruku juurde, talle laulnud ja siis teda suudelnud, (kusjuures, näitleja selja taga seisis vaid meestestringe kandev ja imalaid liigutisi tegev teine meesnäitleja) sai minu mõõt juba täis.
Ehk on muidugi asi maitses ja teatrikeel on ka ju erinev, rääkimata siis Hispaania ja Eesti kultuuride erinevustest, kuid minu jaoks ületas see juba kõik piirid. Kuid minu piinad ei lõppenud veel nii pea – peatselt hakkas ühel näitlejal suust välja voolama valget keefiritaolist vedelikku, siis võttis ainus naisnäitleja enda ülakeha paljaks ja röökis ning jooksis kõigest väest üle saali. Hiljem seesama Carolina tagus oma pead niikaua vastu lauda, kuni terve ta nägu oli kunstverega kaetud. Muidugi mõistan ma, et see kõik oli näideldud väljendamaks tema viha, raevu ja sisemist põlemist, KUID jällegi mindi minu arvates liiale.
Publiku piinamine ei lõpenud ka peale vaese blondi neiu shokeerimist. Järgmisena otsustas üks teine meesnäitleja tulla toolide käetugedele roomama, muidugi toolidel istus publik.
Kogu see kupatus – liigne kõigega-üle-pingutamine ja üleüldse liigselt ülemängimine segas mul etendusse sajaprotsendiliselt keskenduda.
Meelde jäi veel see, et hispaanlased rääkisid kohutavalt kiiresti. Muidugi olid olemas subtiitrid, kuid need vahetusid nii kiiresti, et enamasti jõudsin lugeda vaid esimesi ridu.
Kogu etendust saatis liigne lärm, jooksmine, lammutamine, isegi seinast läbi hüppamine, peksmine ja ropendamine. Kõigega oli üle pakutud, ka kostüümi, lavadekoratsioonide ja muude efektidega.
Muidugi võis see kõik olla põhjendatud, KUID minu jaoks oli see siiski liig, mis liig.
Ma ei taha olla negatiivne ja öelda, et kõik halb oli. Positiivse küljena võib välja tuua ehk selle, et tänu kiirele ja selgele-valjule rääkimisele oli näitlejatel väga hea diktsioon, kuid see oli ka ainus, mida oskasin positiivse küljena välja tuua.
Publiku seast kuulsin erinevaid kommentaare – mõnes tekitas see tülgastust, nagu minuski ning mõnele meeldis aga väga.
Mul on päris konkreetselt väljaarenenud maitse teatri suhtes ja ilmselt ei olnud see etendus „minu jaoks loodud“. Olenemata kõigest oli see aga tore kogemus ning loen seda teatriskäiku õnnestunuks ikka, kuna kehvemat mittenähes ei oskaks ma tunnustada head.
Ma olen oma vanuse kohta käinud palju teatrites erinevaid etendusi vaatamas, kuid kahjuks pean tõdema, et see oli üks kehvemaid, mida ma üldse näinud olen. Nende lähenemine mulle kuidagi ei istunud, etendus ei kõnetanud mind üldse.
Tavaliselt naudin etendusi täiel rinnal, süvenen etendusse, hindan näitlejate-, lavastaja- ja kunstnikutööd. Selle etenduse puhul ei saaks ma aga sama väita, kuna peale esimest 10 minutit, kui näitleja oli laulu saatel tulnud minu ees istuva blondi tüdruku juurde, talle laulnud ja siis teda suudelnud, (kusjuures, näitleja selja taga seisis vaid meestestringe kandev ja imalaid liigutisi tegev teine meesnäitleja) sai minu mõõt juba täis.
Ehk on muidugi asi maitses ja teatrikeel on ka ju erinev, rääkimata siis Hispaania ja Eesti kultuuride erinevustest, kuid minu jaoks ületas see juba kõik piirid. Kuid minu piinad ei lõppenud veel nii pea – peatselt hakkas ühel näitlejal suust välja voolama valget keefiritaolist vedelikku, siis võttis ainus naisnäitleja enda ülakeha paljaks ja röökis ning jooksis kõigest väest üle saali. Hiljem seesama Carolina tagus oma pead niikaua vastu lauda, kuni terve ta nägu oli kunstverega kaetud. Muidugi mõistan ma, et see kõik oli näideldud väljendamaks tema viha, raevu ja sisemist põlemist, KUID jällegi mindi minu arvates liiale.
Publiku piinamine ei lõpenud ka peale vaese blondi neiu shokeerimist. Järgmisena otsustas üks teine meesnäitleja tulla toolide käetugedele roomama, muidugi toolidel istus publik.
Kogu see kupatus – liigne kõigega-üle-pingutamine ja üleüldse liigselt ülemängimine segas mul etendusse sajaprotsendiliselt keskenduda.
Meelde jäi veel see, et hispaanlased rääkisid kohutavalt kiiresti. Muidugi olid olemas subtiitrid, kuid need vahetusid nii kiiresti, et enamasti jõudsin lugeda vaid esimesi ridu.
Kogu etendust saatis liigne lärm, jooksmine, lammutamine, isegi seinast läbi hüppamine, peksmine ja ropendamine. Kõigega oli üle pakutud, ka kostüümi, lavadekoratsioonide ja muude efektidega.
Muidugi võis see kõik olla põhjendatud, KUID minu jaoks oli see siiski liig, mis liig.
Ma ei taha olla negatiivne ja öelda, et kõik halb oli. Positiivse küljena võib välja tuua ehk selle, et tänu kiirele ja selgele-valjule rääkimisele oli näitlejatel väga hea diktsioon, kuid see oli ka ainus, mida oskasin positiivse küljena välja tuua.
Publiku seast kuulsin erinevaid kommentaare – mõnes tekitas see tülgastust, nagu minuski ning mõnele meeldis aga väga.
Mul on päris konkreetselt väljaarenenud maitse teatri suhtes ja ilmselt ei olnud see etendus „minu jaoks loodud“. Olenemata kõigest oli see aga tore kogemus ning loen seda teatriskäiku õnnestunuks ikka, kuna kehvemat mittenähes ei oskaks ma tunnustada head.
Jah, kurb, et esimese kriitikanoolena tuleb negatiivne kriitika, kuid mis teha. See oli minu arvamus 21. detsembril ja praegu tagantjärele mõeldes on see samasugune. Ilmselt oli nähtu minule liiga šokeeriv ja ei vastanud minu maitsele. Ega kõigile ei saagi ju kõik meeldida.
MTP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Omaarvamust ei saa keelata ega valeks pidada. Kui Sul on see ning Sa soovid seda jagada, siis tee seda. Kui Sul on aga mõtteid, ideid või ettepanekuid, mida võiks muuta, et blogi parem oleks, siis võiksid nendest teada anda. Samuti on oodatud ettepanekud etendustele, mida oled näinud ning soovitaksid mullegi.