Täna, 5. aprillil, külastasin üle pika aja Rahvusooper Estoniat. Tihti olen sellest kollasest majast mööda kõndinud, kuid sisse pole suvatsenud astuda. Pole olnud aega, ega ka konkreetset huviorbiiti, mida võiks kaema minna.
Juba talve algul hakkasid ilmuma kuulutused sellest, kuidas vennad Piusid hakkavad mängima ooperis. Huvitav - draamakooli taustaga justäsja kooli lõpetanud noored ja ooperi peaosad? See paraleel tekitas minus kohe huvi ka ise vaatama minna. Mind ei huvitanud, et tegu on suhteliselt lasteetendusega, ma võtsin omale selle kinnisideeks see etendus ära näha. Soov nende hakkamasaamist näha + külastada Estoniat + saada elu esimene ooperikogemus olid suured ning suure entusiasmiga ostsin ära kaks piletit.
Mantlid garderoobi, Sinises Saalis tass kohvi ja istusimegi 10. reas, parteris. Esimene ooper jättis hea mulje. Meeldis lavakujundus, ning ka kostüümikunstniku töö. Paljude näitlejate rollid olid huvitavad ning teistest eristuvad. Loomulikult avaldasid muljet Priit ja Märt - vennad Piusid, kes julgesid ühele lavale (ja mitte lihtsalt lavale, vaid Estonia lavale) minna koos kogenud ja üliandekate ooperisolistide ja tantsijatega. Mõistagi ma märkasin erinevust ooperilauljate ja Piuside hääles. Koolitatud ooperihääl on ikka koolitatud ooperihääl, kuid ma ei kavatsegi väita, et ooperilauljad kuidagi Piusidest üle oleksid mänginud või paremad oleksid olnud - üldsegi mitte!
Ma olin vaimustunud orkestri "ehedast muusikast". See on ikka midagi hoopis muud, kui see, et helimees keerab nuppu ja siis tuleb kõlarist heli. Mõne ooperiaaria ajal tuli mul lausa kananahk ihule - nii perfekne häälevalitsemine!
Nüüd, paar tundi hiljem siin kirjutades ja etendusele mõeldes mäletan etenduse kohta vaid positiivset. Ausalt meeldis kõik lavastusega seonduv, kuid olenemata kõigest ilusast astusin teatrimajast välja pisut melanhoolse tujuga.
Meie taga - terve rida 9-10-11-aastaseid, või jumal teab, kui vanu poisse - krigistavad toolidega, viskavad maha metallist garderoobinumbreid, naeravad kõva häälega omavahel ning tuli ette ka väga väga valju häält, ütleks, et isegi karjumist. Mitu korda sai poisse korrale kutsutud - no kurat, ma olen maksnud oma pileti eest, tahan saada elamust ja siis tulevad mingid poisiklutid...
Nägin teatris tuttavat, kes istus meist paar rida eespool - seal sama lugu. Mina, olles tulihingeline teatriarmastaja, ma lihtsalt ei mõista seda.
MILLEKS toovad klassiõpetajad õpilasi vägisi teatrisse? Okei, et hinne saada. Okei, et lapsi kultuurselt harida. Ja see kõik on väga õige, aga on ilmselge, et üks õpetaja kuskil kaugel reaääres ei suuda korrale kutsuda 20 last. Ja muidugi võib ainult loota, et neil mingigi austus teatri vastu oli.
Ema annab lapsele raha - laps läheb väevõimuga teatrisse - segab teisi inimesi - ei austa näitleja tööd - raiskab oma enda kallist aega = no järelikult oleks olnud kõigile parem ju, kui neid ei oleks ilmselgelt sunnitud teatrisse minema. Oleksid need 20 piletit saanud võib-olla inimesed, kes oleksid nõus olnud viimaste piletite nimel ka topelthinda maksma. Mina arvan, et selline asi ei tohiks olla koolis kohustuslik, kuid mäletades omaenda kooliaastate nooremaid klasse, siis oli ikka küll. Ja mina käisin teatris. Väga hea meelega käisin. Aga ma tean, mis tunne on suusatada, kui ma kohe üldse ei taha suusatada, aga ikka sunnitakse ja teed kuidagi vaevaliselt ära, ilma igasuguse tahteta. Rääkimata naudingust.
Tüütute poiste puhul ei piirdunud kõik pelgalt kõva häälega rääkimise ja karjumisega. Seisid etenduse lõppedes viie-kuuekesi püsti ka veel - ise etendust põhimõtteliselt nägemata. Imelik oli asjaolu, et nad lisaks kõigele ka VILISTASID. Jah, suur saal, jah, ei ole ju võib-olla nii palju kuulda. Aga kas mitte ei ole see, et kui miski ei meeldi, vilistatakse inimene (lavalt) minema? Muidugi poisid vist polnud kuulnudki sellisest asjast kunagi ja ma väga loodan, et nad ei teinud seda pahapärast... kuid nõme oli see nendepoolt siiski. See andis mulle viimase põntsu tänasele teatrielamusele. Kurb, et see nii läks, aga mis siis ikka.
MTP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Omaarvamust ei saa keelata ega valeks pidada. Kui Sul on see ning Sa soovid seda jagada, siis tee seda. Kui Sul on aga mõtteid, ideid või ettepanekuid, mida võiks muuta, et blogi parem oleks, siis võiksid nendest teada anda. Samuti on oodatud ettepanekud etendustele, mida oled näinud ning soovitaksid mullegi.