"4x10" oli projekt, mis oli tehtud vaid ühe konkreetse päeva jaoks, ning õnnelikud võivad olla kõik need inimesed, kel oli võimalust seda näha. Aga kuna seda enam laval pole, siis loodan ma, et sellest postitusest jagub piisavalt materjali mälestamaks seda. Olgu siis seegi põhjuseks, miks ma otsustasin siiski kirjutada.
Aga nüüd siis üritusest lähemalt... Kogu see krempel oli jaotatud kaheks osaks, ütleme seanssideks. Neid nn seansse oli kaks: hommikune (13:00) ja õhtune (19:00). Nii hommikusel, kui ka õhtusel toimiti ühtemoodi - kogu publik oli jaotatud vastavalt pileti värvile nelja saali vahel võrdselt ära. Etendused toimusid Põrgulaval, Taevalaval, Väikses saalis ja Hobuveskis - igas saalis oli korraga ühte värvi piletiga publik sees. Kõik neli etendust olid 10 minutit pikad. Kui etendus lõpes, liikus publik vastavalt juhistele, mis olid märgitud piletile, järgmisesse saali. Ehk siis iga saal mängis oma etendust 4 korda ühe seanssi jooksul - sellest ka ürituse nimetus - 4 korda 10 minutit.
Ma üritasin lahti kirjutada võimalikult täpselt ürituse kulgu, kuna muidu oleks ehk olnud pisut raske aru saada neil, kes seda näinud pole.
Mina käisin üritusel õhtusel seanssil, ning omades rohelist piletit, alustasin Põrgusaalist. Tegemist oli Diana Leesalu tükiga "Forever Jung", mille lavastas Veiko Tubin. Osades olid Mikk Jürjens, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Maiken Schmidt, Sandra Uusberg, Indrek Ojari, Mart Toome ja Andero Ermel.
See ei olnudki päris tavaline tükk, vaid lausa vampiirimuusikal! Pisikesed mikrofonid põsel, ja puha. Jällegi pean ma nentima seda, et tänapäeva näitleja peab oskama kõike sajaprotsendiliselt - akrobaatikast laulmiseni, draamast komöödiani.
Segane, utoopiline vampiirilugu - ja täiesti piisas 10 minutist. Mulle väga meeldis see, ning pean tunnistama, et see jäigi minu lemmikuks. Kahju, et ma seda esimesena nägin - see tõstis lati kohe väga kõrgele. Ma ei teagi, mis mind vaimustas selle loo juures. Vist ei vaimustanudki lugu, vaid just selle teostus ja olemus.
Õnneks aga filmiti "Forever jungi", ning seda on võimalik kõigil soovijatel vaadata:
30 minutit pärast esimese etenduse lõppu, algas teine - väikse saali "Müks", mille autoriks on Kristiina Jalasto ning lavastaja on Henrik Kalmet. Osades oli neli näitlejat - Rain Simmul, Margus Tabor, Piret Kalda ja Külli Teetamm.
Kui võrrelda nelja etendust koos, siis kahjuks jäi just see neljast nõrgimaks, minu silmis. Ehk ei osanud ma sellest midagi välja lugeda, ehk ei vaimustanud mind lateksriietuses matrixid... Mõistagi on tegemist vaid minu arvamusega, kuid minul oli natukene raske etenduses orienteeruda.
Tundus, nagu oleks tegu selle mänguga, kus üks inimene on sattunud olukorda, millest ta midagi ei tea, ning teine temalt siis küsimusi selle (tundmatu) olukorra kohta küsib. Täpselt selline olukord oli alguses laval. Ma arvasin, et autoril oligi idee tulnud kuidagi selle mänguga seoses ja kuidagi sellest tulenevalt leiab lugu lahenduse. Siis aga hakkas veelgi palju kummalisi asju juhtuma, ning lõppude lõpuks oli see üks suur puder ja kapsad.
Ma ei laida seda tükki maha. Süü ei ole näitlejatel, või lavastajal, või teksti autoril, mitte kellelgi ei ole. Näitlejad tulid ometigi oma rollidega hästi toime, vingelt oli lahendatud ka lavakujundus. Kuigi mind veidi häirisid lindid, mis publikule ette olid tõmmatud. Iseenesest oli tegu hea lahendusega, kuid ma eelistaksin siiski tekstiga etenduse puhul näitleja nägu tervenisti näha. Tekstiautor, ning ka lavastaja andsid kindlasti endast parima, ning ma arvan, et see puder ja kapsad olid kuidagimoodi ikkagi mõtestatud. Siin oli viga palju isiklikum: mina ei leidnud sellest etendusest isiklikku seost endaga, ega saanud aru selle sisust kui sellisest.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Kolmandana pidime liikuma Hobuveskisse. Saades Hobuveski parimad kohad (sealsete postide tõttu ei ole kõikjalt nähtavus kõige parem), olid minu ootused suured. Hobuveskis üllatati mind Triin Sinissaare teksil põhineva, ning Andrus Vaariku lavastatud etendusega "Valmisolek on kõik". Minu selle päeva etenduste isiklikus top 4, kui sellist asja üldse pidada saaks, kuuluks 2. koht just sellele etendusele. Lavastuses mängisid Argo Aadli, Aleksander Eelmaa, Karl-Andreas Kalmet, Liis Lass, Allan Noormets, Anne Reemann, Helene Vannari ja Märt Pius.
Etenduses oli kila-kolaga ruum, ilmselt kelder, kus tegutses pereisa (Allan Noormets) juhtimisel valmistus maailmalõpuks. Häid pisikesi detaile oli etenduses palju. Isa jooksis karjudes mööda keldrit ringi, ning jagas juhiseid, mida teha tuleks. Üks perepoeg (Karl-Andreas Kalmet) mängis pea terve aja piiksutades mingit mängu. Telefonid olid ju pappkasti korjatud (kardeti signaalide levimist) - kuid see vidin mitte. Vanaema (Helene Vannari) kudus terve aja kampsunit, vahepeal seda pereisale selga proovides, ning tüki lõpus oli tal pea terve varukas valmis. Siinkohal oli tegemist väga sobiva, ning vaimuka detailiga.
Pere elas mõnda aega ümbritsevast maailmast väljaspool. Mingil hetkel aga avastati, et maailmalõppu polegi veel toimunud, kuid kogu maja on tühjaks varastatud, kuna uksed jäeti ju lahti ja ise oldi samaaegselt keldris. Ehk oli see maailmalõpp tõesti, kuid mitte lõpp kogu maailmale, vaid mingil määral tolle perekonna rahakotile.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
"Puhas lähedus" oli viimane, mida mulle pakuti. Selle etenduse teksti autor on Paavo Piik, ning lavastajadebüüdi tegi Tõnn Lamp.
Antud etendus kergelt šokeeris mind. Mitte üldse halvas mõttes. Ma ütleksin, et ehmatas. Alguses oli lugu inglise keeles, ning teades natukene lavastaja ning tekstiautori taustasid, siis ma ei imestanud. Küll aga oli julgus tuua ingliskeelne näidend Eesti publiku ette, ning just see tundus mulle pisut hirmutav. Hirmutav tundus see just mulle juba seetõttu, et ega ma isegi inglise keeles eriti tugev ole. Ma sain aru, kuid mitte kõigest, ning kuna tükk oli ilma subtiitrideata, siis enamik aega kulus mul mõttes sünkroontõlkele, ning mul ei olnud võimalust piisavalt etendusse sisse elada. Kui minu inglisekeel oleks perfektne, oleksin ma suutnud seda tükki kindlasti paremini hallata. Minu üllatuseks mängiti teine pool etendusest aga eesti keeles. Ma taipasin ära mingi paraleeli, mis kahe osa vahel oli. Kahjuks ei oska ma seda aga väga hästi kirjeldada, ning eks igale inimesele jõuavad asjad pisut erinevalt kohale ka.
Etenduses mängisid Priit Võigemast, Elisabet Reinsalu, Kristjan Üksküla, Anu Lamp, Priit Pius, Kalju Orro ja Ursula Ratasepp.
Mulle meeldis lavakujundus ja mulle meeldis see, et Ursula Ratasepp hoidis käes pildiraami, ning selles poseerides võttis ta kuulsale Mona Lisale väga ligilähedale olemuse. Lausa hirmutavalt ligilähedase.
 |
| Tallinna Linnateater, Flickr |
Mis ma ürituse kohta üldiselt öelda oskan? Tegin isegi sarnast projekti oma kooliteatris, kus igal näitlejal oli küll monotükk, kuid publik kõndis saalist saali - see oli väga haruldane kogemus. Sama asja profesionaalse teatri lavadelt näha oli meeldiv. Minuarvates oli tegemist väga hea lahendusega - väga uudse, ning harukordsega. Suur töö oli näitlejatel, kes igat etendust 8 korda järjest mängsid, kuid ka kõigil teistel, kes seda kõike korraldasid. Pole ju imelihtne jaotada mitutsadat inimest 4 saali vahel võrdselt, eriti, kui saalid on erineva suurusega.
Neljast etendusest korraga ühes postituses kirjutada oli aga raskem, kui ma alguses arvasin. Tahaksin ju siiski ühele rohkem keskenduda, ning pidama jääda, kuid siis mõtlen jälle sellele, et ruum hakkab lõpema... Ühte võin ma aga öelda - 10 minutit etendust ei jäänud kuidagimoodi nõrgemaks, kui viietunnine "Tõde ja õigus".
Mu sisetunne ütleb, et järgmine postitus tuleb kiiremini, kui te arvatagi oskate,
MTP
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Omaarvamust ei saa keelata ega valeks pidada. Kui Sul on see ning Sa soovid seda jagada, siis tee seda. Kui Sul on aga mõtteid, ideid või ettepanekuid, mida võiks muuta, et blogi parem oleks, siis võiksid nendest teada anda. Samuti on oodatud ettepanekud etendustele, mida oled näinud ning soovitaksid mullegi.