Lantimiskunstnikud

Teisipäeval, 21. mail käisin vaatamas Linnateatri etendust "Lantimiskunstnikud". Etendust mängitakse Hobuveskis. Etenduse autorid-lavastajad on Diana Leesalu ja Paavo Piik. Tükis mängivad Liis Lass, Maiken Schmidt, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Märt Pius ja Priit Pius.
Esietendus oli 29. septembril, aastal 2012.

Etenduse peateemaks, nagu seda pealkirjastki võis järeldada, on lantimine. See on lugu sellest, kuidas kolm nohiklikku poissi (Märt Pius, Kaspar Velberg, Henrik Kalmet) tahavad "naisi saada".

Tallinna Linnateatri facebooki lehelt

Tegu on täiskasvanud meestega, kellel on elus pealtnäha kõik olemas. Puudu on vaid naised. Nende kogemused naistega on pea olematud. Need vähesedki kokkupuuted on olnud ehk emade või tädide... või siis arvuti seltis (sealt teatud filme vaadates). Kolm poissi tutvuvad aga lantimiskoolis, mille õpetaja (Karl-Andreas Kalmet) hakkab poisse naiste osas välja koolitama.
Õpetaja hakkab poisse kardinaalselt muutma. Esmalt tuunitakse nende välimust - prillipoiss saab läätsed, kampsunist saab tagi, õnneketsidest stiilised kingad...
Siis hakatakse muutma nende mõtlemist. Koolitaja poolt tuleb mitmeid nippe, kuidas naiste tähelepanu võita: naise enesehinnanguga mängimine; "kolme sekundi reegel"; rumala, pimeda ja kurdi hiire mäng; ekside mängutoomine; kolmnurk; silmavaatamine jne jne. Poisid kirjutavad hoolikalt kõik kuni viimse sõnani üles. Antud nippidest kujunevad välja poistele justkui kindlad reeglid, mille järgi elada.

Tallinna Linnateatri facebooki lehelt

Kuidas reageerivad lähenemisvõtetele aga naised? Alguses tundub kõik tomivat. Üks nohik, kes elas emaga (Maiken Schmidt) ja viimane pidas teda juba geiks, hakkab nüüd koju tulema iga öö erineva naisega. Teistelgi läheb edukalt, kuni hetkeni, kui kohatakse tüdrukut, keda juba paar päeva tagasi samade võtetega landiti. Loomulikult antakse korvi, kuna kaks korda järjest samasugune lähenemiskatse enam ei toimi.

Maiken Schmidtil oli lisaks hellale ja hoolivale emarollile veel kaks rolli - ööklubis tantsiv tibike ja korralik ning pisut konservatiivne kontoritüdruk. On hämmastav, kui erinevad need kolm rolliolid ning kui suurepäraselt ta kõigi nendega toime tuli.
Ka Liis Lassil oli rohkem, kui üks roll - lisaks teise klubitibi kujutamisele kehastas ta veel superstaari - kaunit lauljannat Mai-Liis Juunit. Temalauldud "Hipster Lover Boy" kummitab mind siiani veel.

Tallinna Linnateatri facebooki lehelt

Priit Pius mängis realistlikku ning tõsist, kuid samas väga lihtsat meest. Tal on omad põhimõtted, mis tunduvad vastandlikud lantimiskoolis õpetatule. Ta on tagasihoidlik, kuid mehine. Teda huvitasid ikkagi suuremad küsimused nagu näiteks - "Mis on elu mõte?"

Lõpuks sai Märt Piusi kehastatud isehakanud lantija aru, et ei ole eriti tark selliste reeglite järgi elada. Talle meeldis ta töökaaslane - kontoritüdruk, mitte need kõik klubist saadud naised.Ta oli vahepeal töölt lahkunud  ning kui mõistuse oli taas pähe võtnud, anti talle töökoht tagasi. Ta julges lõpuks kontoritüdrukule tunnistada, et olenemata päheõpitud reeglitest ja sellega saadud naistest soovib ta ikka temaga olla.

Tegemist oli väga tempoka, kuid samas humoorika etendusega. Hästi joonistusid välja konkreetsete inimtüüpide olemused (liigselt hooliv ema, tüüpilised nohkarid, naiivsed klubitšikid). Mulle meeldis lavakasutus (kahel korrusel mängimine) ja lavakujundus (näiteks keskelolev nelinurkne moodustis, mis täitis voodi, kui ka videoekraani rolli).
Minule väga meeldis, olenemata sellest, et nägin etendust teist korda.
Ma loodan siiralt, et keegi ei võta sellest etendust õppust ja uute päheõpitud lantimisreeglitega omale eluarmastust otsima ei lähe.

MTP